erakogu “Peale viimaseid võistlusi võtsin aja maha – puhkasin trennist ja toitumise jälgimisest,” rääkis Alice Mikk. Nüüdseks on ta taas leidnud tee jõusaali ja üritab ettevalmistuse ajal kaotatud jõudu tagasi treenida.
Uue aasta plaanid paneb ta koos treeneriga paika algaval aastal. “Kindel on see, et mind järgmisel aastal laval ei näe, sest nii tihedalt võisteldes ei jõua vahepeal areneda ning ka organism soovib puhata,” ütles Mikk.
Uus plaan on lüüa kaasa hoopis võistluste korraldamisel. “Ehk siis lavalt mind ei leia, aga lava tagant küll.”
Miku sõnul on tal läinud bodyfitnessis paremini kui ta oodata oskas. “Ma poleks oodanud, et mul tekib võimalus Eesti koondise koosseisus Euroopa meistrivõistlustel ja juunioride maailmameistrivõistlustel võistelda,” rääkis ta.
Nüüdseks mitmeid tiitleid teeninud neiu rääkis, et ei olnud võistlusettevalmistust alustades isegi kindel, kas ta lavale jõuab, aga kaks hooaega ja kuus võistlust on juba seljataga.
Oma suurimateks saavutusteks peab ta SPA&Sport CUP esikohta juunioride arvestuses, Eesti karikavõistluste ja Eesti meistrivõistluste meistritiitlit samuti juunioride arvestuses ning osalemist Euroopa meistrivõistlustel ja juunioride maailmameistrivõistlustel.
Eat, sleep, train, repeat
Ehk fitnessisportlase moto – söö, maga, treeni, korda. Just sellest lähtuvalt on Alice ajakava võistlusperioodil tihe. “Ärkasin kell kuus ja alustasin hommikukardioga, tühja kõhu kiusamiseks vaatasin velotrenažööril vändates telerist “Tordibossi”. Seejärel kiire dušš ning hommikusöök,” kirjeldas ta oma hommikuid.
Peale seda siirdus ta oma päevatööle kontorisse. “Töö ajal kulus mul mitu liitrit teed ja jõudsin süüa kaks toidukorda, mille kaasa võtsin.”
Peale kell 16 või 17 lõppenud tööpäeva kiirustas ta koju õhtusööki valmistama ja sööma ning seejärel Sparta spordiklubisse trenni. “Koju jõudsin enamasti õhtul kell üheksa ning ülejäänud aeg kulus söömiseks ja puhkamiseks,” kirjeldas ta päeva, mis lõppes magamaminekuga kell 22–23, et energiavarud taastada.
Rohkem aega meelelahutuseks oli vaid nädalavahetustel. “Tihtipeale eelistasin aga ka siis lihtsalt puhata või siis looduses aega veeta,” lisas Alice.
Sportlane põhitöö kõrval
Alice Mikk töötab täiskohaga raamatupidajana. “Seetõttu ei mõista ma inimesi, kes ütlevad, et nad ei jõua peale tööd trenni – pigem on asi valikutes ja kehvas logistikas,” rääkis Mikk.
Päevas on 24 tundi, millest seitse ta magab, kaheksa viibib tööl – järele jääb üheksa tundi vaba aega. “Selle aja jooksul jõuan kenasti poole- kuni kahetunnise trenni teha ning ma ei pea seepärast kohustuslikke ja meelepäraseid tegevusi ära jätma,” julgustab Mikk enda päeva üle vaatama.
“Väsimuse korral tuleks ks unerežiim ja toitumine üle vaadata. Kui sa öösiti magad vaid viis-kuus tundi, sööd ebakorrapäraselt või ei vaata üldse, mida endale suhu pistad, siis keha ja vaim kohtlevad sind täpselt sama kehvalt vastu.”
Naistele, kes samuti mõelnud bodyfitnessiga alustada, soovitab Mikk esmalt leida pädev treener, kellega ühiselt ja vastavalt ambitsioonidele plaanid paika panna.
“Igaühele ei pruugi laval bikiinides ja kontsakingades jalutamine ning veidrate asendite võtmine meeldida,” nentis Mikk.
Tema sõnul tuleks oma eesmärki jagada ka lähedaste ja sõpradega, sest nii saab soov uue mõõtme ja kasvab motivatsioon.
Minut rambivalguses
2014. aasta sügisel käis Alice Mikk kulturismi ja fitnessi Eesti meistrivõistlustel vabatahtlikuks ning sealt see pisik külge jäi. Teda paelus fitnessi juures see, kuidas mõne minuti rambivalguses säramise nimel on tehtud kuid ja aastaid tööd.
“Kes igapäevaselt selle spordialaga kokku ei puutu, näeb ainult nii-öelda lõpp-produkti ja tihtipeale kommenteerib seda kui meigitud grillkanade musklinäitamist,” teab ta.
Kuid fitnessil on ka teine pool ja selleks peab panustama 24/7 – treeningud, toitumine, piisav uni, taastumine, suurenenud vitamiinide ja mineraalide vajaduse katmine ja hormonaalse tasakaalu säilitamine.
“Kõike seda selleks, et üheks, vahel ka mitmeks võistluseks saavutada elu parim vorm,” nentis Mikk, kellele jättis sügava mulje see, kui palju fitnessisportlased selle nimel pingutanud on.
Lisaks tuleb võistluspäevaks teha meik, soeng, ühtlane grimm, kanda silmapaistvaid bikiine.
Tol võistlusel viskasid nad koos teiste vabatahtlikega nalja, kuidas kogu seltskond end järgmisel võistlusel lavale üles rivistab. Aasta hiljem kriipis see pooleldi naljaga antud lubadus aga endiselt ning ta otsustas iseendale väljakutse esitada. Nii alustas ta koostööd treener Peep Reinartiga ja võttis eesmärgiks jõuda lavale 2017. aasta kevadel.
