Kati Kukk Kiri on koltunud paberil ja sellel on kümmekond lehte. Pealmise lehe ülaosas on adressaadi nimi – Omar ja natuke allpool – Volmer. Alavainu ei tee saladust, et tegu on tema kirjutatud armastuskirjaga, mille ta 50 aasta eest oma kallimale näärikingiks tegi. Ribakirjas, nagu Alavainu kirja nimetab, on hulk luuletusi ja paar proosapala.
“Kuidas need kirjad ringiga autori kätte tagasi jõudsid?” küsisin. Selgus, et umbes aasta tagasi helistati Alavainule Pärnust, Koidula majamuuseumist. Seal olevat pööningut koristades leitud plekk-karp, kus sees oli kokkumurtud paberil kiri. Selgituseks lisas Alavainu, et Omar Volmer oli omal ajal selle muuseumi direktor. Tänavu 25. detsembril on tema 20. surma-aastapäev.
Tuli riskida
Poetess hoidis kirja enda käes hoiul, samas tundus talle enda sõnul, et seda võiks nüüd rahvale näidata, sest kirja valmimise lugu oli eriline. “Oleks raiskamine seda lugu ainult omateada hoida,” põhjendas ta, miks esitas kirja näitusel väljapanemiseks. Nimelt kasutas ta tookord oma kingituse tegemisel täiesti lubamatut viisi – kiri pole mitte käsitsi masinal trükitud ega ammugi arvutil, vaid laoti salaja tähthaaval toonase ajalehe “Edasi” trükikojas ja seda ajal, mil igal trükiteosel hoiti rangelt silma peal. Paberiks olid ajalehe õigekslõikamisest üle jäänud servaribad.
Alavainu töötas sel ajal Tartus, “Edasi” toimetuses. Toimetus ja trükikoda olid samas majas ning trükikoja naised aitasid tal oma kingitust teha. Isegi tsensor saadi nõusse ning ta pani kirjale templigi peale – see tähendas, et kirja oleks võinud tiražeerida. Nõukogude ajal oli see ohtlik ettevõtmine ja kui see oleks sattunud valede inimeste kätte, oleks võinud vähemalt kolmele osalisele – algatajale, trükkalile ja tsensorile – töölt vallandamisega lõppeda,” rääkis Alavainu. Tolle aja mõistes oli tegu põrandaaluse trükisega.
Kui Hiiumaa kunstnike vabaühenduse ühenduse HiKu (Hiiu Kunst) aastavahetuse näitusmüügiks hakati ettevalmistusi tegema, oli Alavainul kohe idee välja pakkuda ning nii see kiri vaatajate ette jõudis. Muidugi pole kiri müügis, vaid saadetakse hoopis peale näituse lõppemist kirjandusmuuseumisse, arhiivis säilitamiseks.
Helendus on jäänud
Kirjavahetus kestis pikemalt, kuid seda, kuhu on jäänud vastuskirjad, mis Alavainule saabusid, ta ei oska öelda, need on lootusetult kadunud. Ta mäletab aga, et üks kiri oli ümmargune nagu grammofoniplaat, keskel oli auk ja tekst oli kirjutatud väljastpoolt sissepoole. “Kirjutaja pidi sellega ikka kõvasti vaeva nägema.”
Kuigi poetess armastab põimida jutu sisse salme oma luuletustest, polnud tal isu midagi nendest ribakirja luuletustest ette lugeda. “Mis ma neid loen, niipalju aastaid on möödas,” ütles ta ja lisas, et tema jaoks ei ole see kurb mälestus, vaid helge.
Nende esmakohtumist Verneri kohvikus on Alavainu meenutanud oma raamatus “50:50 [elueklektika]”. Tal on praegugi meeles, et tookord jäi elu justkui hetkeks seisma ja ruum hakkas üleni helendama ja särama. “Saatus on niimoodi kinkinud,” sõnas ta ja viis jutu teistele näitusel väljapandud töödele. Hinnang kõlas hüüatuses: “Mul on vaid sõnad – nii palju kunsti! Ja kui läbimõeldud kujunduse on taas teinud Valev Sein!”.
