Kujuta ette, et lähed tööintervjuule. Sealsed töötajad näivad nii unised, et nende pead seisavad vaid kätel püsti, kuigi klaviatuuri kõrvale on kogunenud juba mitu kohvitassi.
Kööginurka jõudnud, kuuled uhkusest pakatavat jutujuppi:
Kolleeg A: Ma magasin öösel ainult neli tundi, sest kirjutasin projektiaruannet.
Kolleeg B: Lahe! Mul jäi eelmise nädala häkatonil üldse paar ööd vahele.
Paljudele meist võib tunduda see töökultuur mitte ainult vastuvõetav, vaid ka põnev ja kaasahaarav. Umbes taolise näite tõi USA teadlane Dr Matthew Carter, juhtides tähelepanu sellele, et magamatusega leppimise kõrval kaldume me seda ka ülistama. Unetud ööd näivad justkui tõendina pühendumusest, töökusest ja edust. Teadusuuringud aga näitavad, et tegelikkus on sellest arusaamast väga kaugel.
Uni on eluliselt vajalik
Magades toimub meie kehas kaks suurt muutust. Lihtsustades – esiteks raugeb meie kahe stressisüsteemi, hüpotalamus-hüpofüüs-neerupealiste telje ja sümpaatilise närvisüsteemi, tegevus. Sellega koos langeb kortisooli, epinefriini ja nonepinefriini sisaldus veres. Teiseks aktiviseeruvad protsessid, mis stimuleerivad rakkude kasvu ja taastumist, nt suureneb oluliselt kasvuhormooni ja melatoniini sisaldus veres.
Need protsessid aitavad meie kehal taastuda ja tugevneda. Une ajal kasvatab keha lihaseid ja lõhub rasva – kõlab nagu hea trennilisa, kas pole? Veel hoogustub magades immuunsussüsteem, mis aitab kehal võidelda viiruste, kahjulike bakterite ja mikroorganismidega. Lisaks tugevdab ja turgutab uni vaimset tervist.
Unetus seevastu suurendab muu hulgas nii ärevuse- kui ka depressiooniriski. Veelgi enam, teadlased arvavad, et vahel võib unekvaliteedi ja -kvantiteedi parandamine ravida vaimse tervise probleeme.
Unetuse majanduslik kahju
Uni tõstab ka meie töövõimet: parandab mälu, kasvatab loovust, keskendumis- ja õppimisvõimet. See tähendab, et magamatus pärsib meie edu tööl ja seeläbi nii meie karjääri kui ka riiklikku majandust.
Brittide üürikeseks jäänud uni maksab RANDi raporti järgi Ühendkuningriikide majandusele umbes
40 miljardit naela aastas ehk 1,36–1,86 protsenti nende sisemajanduse koguproduktist. Me ei tea, kui suur unekahjuauk meie riigieelarves valitseb. Mäletatavasti ei saanud me teadusrahastust tõsta ühe protsendini SKTst.
Võime vaid oletada, kui palju jääb meil magamatuse tõttu tegemata. Eurofoundi 2016. aastal läbi viidud Euroopa Elukvaliteediuuringu järgi on Eestis vaid 38,6 protsenti neid, kes väidavad, et ärkavad alati või enamasti hommikul värske ja puhanuna. Ühendkuningriikides on see osakaal umbes sama: 39,6 protsenti.
Hea une tagamisest
Selleks, et me end terveks, õnnelikeks ja produktiivseteks magaksime, saab meist igaüks midagi ära teha. Esimene samm on tagada isiklik unehügieen ehk harjumused ja keskkond, mis toetavad regulaarselt piisavalt pikka uneperioodi. Aga ainult sellest ei piisa.
Me oleme inimestena sotsiaalsed olendid ja kuuletume tavadele ja normidele, mida enda ümber täheldame. Me vaatame oma kolleegide-tuttavate järgi, kas on okei reede õhtuti kell viis kontori uks enda järel lukku panna ja kasvõi juba kell 22 endale tekk peale tõmmata. Nii on oluline taibata, et paljudel meist on võimalus väikeste sõnumite kaudu teistele enda eest hoolitsemine lihtsamaks teha.
Alustame elementaarsemast. Kui möödapääsmatu on panna tähtaeg esmaspäeva hommikul kella üheksaks? Kui see on reede pärastlõunal, siis kaitseb see une- ja vaba aega neil, kellele nädalavahetused peaksid tähendama puhkust.
Selles osas saab riikki eeskuju näidata. Riigihangete registris on viimase kolme nädala jooksul avaldatud 353 hanget. Neist 134
(38 protsendi) tähtaeg on esmaspäevane päev ja kahel 21. august ehk riigipühajärgne päev, neist omakorda 54 juhul on tähtaeg kell 10 või varem. Kuivõrd pärsiks see avaliku sektori tööd, kui need tähtajad oleksid eelneval tööpäeval kell 15? Kui suur on meie ühine hüve, kui pakkujatel on üks põhjus vähem puhkeajal tööd teha?
Leidub ameteid, kus on raskem end regulaarselt välja magada. Siin on riik teinekord appi tulnud. Kaitsmaks teatud töötajate õigust igapäevaselt tööst taastuda, on loodud seadusi või määruseid, näiteks kaugsõiduautojuhtidele.
Kahjuks pole selline tugi universaalne. Muu hulgas peame normaalseks, et arstid ja õed mitte ainult ei tööta ebainimlikult pikki vahetusi, vaid on kord öövalves, siis päeval tööl. See on hea valem unedefitsiidi tagamiseks.
Jah, ööpäevaringne arstiabi on elu ja surma küsimus, aga kas ikka oleme selle korraldanud viisil, mis vaid hädavajalikul määral riskib meditsiinitöötajate ja patsientide heaolu ning tervisega?
Inimese valmidust oma unevajadust kaitsta mõjutab ka see, kuidas me omavahel ja meedias räägime neist, kes tunnistavad, et peavad töö tegemiseks unest loobuma. Kas seame nad eeskujuks või püüame neid toetada, vähendades nende kohustusi, et nad saaksid igapäevaselt piisavalt taastuda? Kas see on olnud valik, mille nad on teinud paratamatusest või siirast entusiasmist?
Võib-olla on neil harukordselt väike unevajadus. Sel juhul ei peaks me püüdlema nende moodi olla, samamoodi nagu meist enamus ei võtaks endale eesmärgiks kuuluda maailmas lühimate inimeste hulka.
Magamatus on meile isiklikult ja tõenäoliselt ka Eestile tervikuna liiga tõsine probleem, et selle ees silmad kinni pigistada. Me peame õppima enda ja teiste une- ja puhkamisvajaduse suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad olema.
Mida sa täna teed, et sul tuleks hea uni?
Maris Vainre
Cambridge’i Ülikooli doktorant
Ilmunud www.err.ee 3. septembril 2020.
Kujuta ette, et lähed tööintervjuule. Sealsed töötajad näivad nii unised, et nende pead seisavad vaid kätel püsti, kuigi klaviatuuri kõrvale on kogunenud juba mitu kohvitassi.
Kööginurka jõudnud, kuuled uhkusest pakatavat jutujuppi:
Kolleeg A: Ma magasin öösel ainult neli tundi, sest kirjutasin projektiaruannet.
Kolleeg B: Lahe! Mul jäi eelmise nädala häkatonil üldse paar ööd vahele.
Paljudele meist võib tunduda see töökultuur mitte ainult vastuvõetav, vaid ka põnev ja kaasahaarav. Umbes taolise näite tõi USA teadlane Dr Matthew Carter, juhtides tähelepanu sellele, et magamatusega leppimise kõrval kaldume me seda ka ülistama. Unetud ööd näivad justkui tõendina pühendumusest, töökusest ja edust. Teadusuuringud aga näitavad, et tegelikkus on sellest arusaamast väga kaugel.
Uni on eluliselt vajalik
Magades toimub meie kehas kaks suurt muutust. Lihtsustades – esiteks raugeb meie kahe stressisüsteemi, hüpotalamus-hüpofüüs-neerupealiste telje ja sümpaatilise närvisüsteemi, tegevus. Sellega koos langeb kortisooli, epinefriini ja nonepinefriini sisaldus veres. Teiseks aktiviseeruvad protsessid, mis stimuleerivad rakkude kasvu ja taastumist, nt suureneb oluliselt kasvuhormooni ja melatoniini sisaldus veres.
Need protsessid aitavad meie kehal taastuda ja tugevneda. Une ajal kasvatab keha lihaseid ja lõhub rasva – kõlab nagu hea trennilisa, kas pole? Veel hoogustub magades immuunsussüsteem, mis aitab kehal võidelda viiruste, kahjulike bakterite ja mikroorganismidega. Lisaks tugevdab ja turgutab uni vaimset tervist.
Unetus seevastu suurendab muu hulgas nii ärevuse- kui ka depressiooniriski. Veelgi enam, teadlased arvavad, et vahel võib unekvaliteedi ja -kvantiteedi parandamine ravida vaimse tervise probleeme.
Unetuse
majanduslik kahju
Uni tõstab ka meie töövõimet: parandab mälu, kasvatab loovust, keskendumis- ja õppimisvõimet. See tähendab, et magamatus pärsib meie edu tööl ja seeläbi nii meie karjääri kui ka riiklikku majandust.
Brittide üürikeseks jäänud uni maksab RANDi raporti järgi Ühendkuningriikide majandusele umbes
40 miljardit naela aastas ehk 1,36–1,86 protsenti nende sisemajanduse koguproduktist. Me ei tea, kui suur unekahjuauk meie riigieelarves valitseb. Mäletatavasti ei saanud me teadusrahastust tõsta ühe protsendini SKTst.
Võime vaid oletada, kui palju jääb meil magamatuse tõttu tegemata. Eurofoundi 2016. aastal läbi viidud Euroopa Elukvaliteediuuringu järgi on Eestis vaid 38,6 protsenti neid, kes väidavad, et ärkavad alati või enamasti hommikul värske ja puhanuna. Ühendkuningriikides on see osakaal umbes sama: 39,6 protsenti.
Hea une tagamisest
Selleks, et me end terveks, õnnelikeks ja produktiivseteks magaksime, saab meist igaüks midagi ära teha. Esimene samm on tagada isiklik unehügieen ehk harjumused ja keskkond, mis toetavad regulaarselt piisavalt pikka uneperioodi. Aga ainult sellest ei piisa.
Me oleme inimestena sotsiaalsed olendid ja kuuletume tavadele ja normidele, mida enda ümber täheldame. Me vaatame oma kolleegide-tuttavate järgi, kas on okei reede õhtuti kell viis kontori uks enda järel lukku panna ja kasvõi juba kell 22 endale tekk peale tõmmata. Nii on oluline taibata, et paljudel meist on võimalus väikeste sõnumite kaudu teistele enda eest hoolitsemine lihtsamaks teha.
Alustame elementaarsemast. Kui möödapääsmatu on panna tähtaeg esmaspäeva hommikul kella üheksaks? Kui see on reede pärastlõunal, siis kaitseb see une- ja vaba aega neil, kellele nädalavahetused peaksid tähendama puhkust.
Selles osas saab riikki eeskuju näidata. Riigihangete registris on viimase kolme nädala jooksul avaldatud 353 hanget. Neist 134
(38 protsendi) tähtaeg on esmaspäevane päev ja kahel 21. august ehk riigipühajärgne päev, neist omakorda 54 juhul on tähtaeg kell 10 või varem. Kuivõrd pärsiks see avaliku sektori tööd, kui need tähtajad oleksid eelneval tööpäeval kell 15? Kui suur on meie ühine hüve, kui pakkujatel on üks põhjus vähem puhkeajal tööd teha?
Leidub ameteid, kus on raskem end regulaarselt välja magada. Siin on riik teinekord appi tulnud. Kaitsmaks teatud töötajate õigust igapäevaselt tööst taastuda, on loodud seadusi või määruseid, näiteks kaugsõiduautojuhtidele.
Kahjuks pole selline tugi universaalne. Muu hulgas peame normaalseks, et arstid ja õed mitte ainult ei tööta ebainimlikult pikki vahetusi, vaid on kord öövalves, siis päeval tööl. See on hea valem unedefitsiidi tagamiseks.
Jah, ööpäevaringne arstiabi on elu ja surma küsimus, aga kas ikka oleme selle korraldanud viisil, mis vaid hädavajalikul määral riskib meditsiinitöötajate ja patsientide heaolu ning tervisega?
Inimese valmidust oma unevajadust kaitsta mõjutab ka see, kuidas me omavahel ja meedias räägime neist, kes tunnistavad, et peavad töö tegemiseks unest loobuma. Kas seame nad eeskujuks või püüame neid toetada, vähendades nende kohustusi, et nad saaksid igapäevaselt piisavalt taastuda? Kas see on olnud valik, mille nad on teinud paratamatusest või siirast entusiasmist?
Võib-olla on neil harukordselt väike unevajadus. Sel juhul ei peaks me püüdlema nende moodi olla, samamoodi nagu meist enamus ei võtaks endale eesmärgiks kuuluda maailmas lühimate inimeste hulka.
Magamatus on meile isiklikult ja tõenäoliselt ka Eestile tervikuna liiga tõsine probleem, et selle ees silmad kinni pigistada. Me peame õppima enda ja teiste une- ja puhkamisvajaduse suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad olema.
Mida sa täna teed, et sul tuleks hea uni?
Maris Vainre
Cambridge’i Ülikooli doktorant
Ilmunud www.err.ee 3. septembril 2020.
