Abipolitseiniku töös leidub rosinaid

Abipolitseinike nädalal kohtusime Anne ja Aadi Kaasikuga – nad on üks väheseid, kui mitte ainus  abielupaar, kus mõlemad kaasad on abipolitseinikud.
Oma igapäevatööd teeb Anne hambaarsti assistendina, Aadi turvatöötajana, vabatahtlikena panustavad nad ka Naiskodukaitses ja Kaitseliidus, lisaks on nad läbinud vabatahtliku merepäästja koolitused-treeningud. Kõike seda on jõudnud nad töö ja pere kõrvalt – poeg Aiko on juba 17, tütar Aike 23. Kuidas küll?
Anne nentis, et tegelikult tulebki see väga palju pere arvelt ja lõviosa ajast võtab Naiskodukaitse.
Sama tõdes ka Aadi: “Eks ta nii ole, et pere arvelt tulevad kõik need üritused, mis sa teed ja kus sa oled ja eks Kaitse­liit ole täpselt samamoodi vabatahtlik.”
Lapsed ei ole ette heitnud, miks ema-isa nii palju kodust ära on? Sellele küsimusele vastas Anne eitavalt. “Kaitseliit on pereorganisatsioon ja meil on mõlemad lapsed olnud nii noorkotkas kui kodutütar ja paljudes kohtades on kaitseliitlastel kõik lapsed kaasas,” selgitas Anne. “Tüdruk küll kunagi ütles, et ükski nädala­vahetus teid kodus pole, siis kui ta juba mandril koolis õppis ja uuris, millisel nädalavahetusel ta koju tulla võib, et meie ka kodus oleks.”
Aadi aga lisas, et kui ikkagi on vaja kodus asjad ära teha, siis ta lihtsalt loobub sellest üritusest ja teeb kodus, mis vaja.
Vabast tahtest, kohusetundest
Aadi on abipolitseinik 1999. aasta jaanuarist, Anne 2007. aasta aprillist.
“Mina läksin tegelikult sellepärast, et mul ema oli politseis, isa töötas 25 aastat miilitsas ja jõudis mõne kuu ka politseis olla, siis läks pensionile – nii et politseielu oli mulle väga tuttav,” rääkis Anne. Ja kui siis 2007 jaanuaris pakuti kaitseliitlastele võimalust minna abipolitseinike täienduskursustele, oli Hiiumaalt minejaid neli, Anne nende seas. Nüüdseks on tema ainsana abipolitseinikuks jäänud.
Lihtne see töö ei ole ja rikkaks sellega ei saa, mis siis motiveerib? “Minu arust on tabav abipolitseinike kogu deviis – Vabast tahtest, kohusetundest – ja teine – Koostöös loome turvalisust – see ongi tahe panustada,” oli Anne vastus.
“Rikkaks saab iga asjaga, aga sõltub, mis kandi pealt ja kuidas rikkaks saada, kogemused, teadmised tulevad sellega, nii et selles suhtes ikkagi saab rikkamaks,” lisas Aadi.
Aastatega on muutunud see, et võrreldes algaastatega pakutakse praegu abipolitseinikele päris palju koolitusi enesetäiendamiseks ja ka abipolitseiniku õigused on märksa suuremad kui näiteks kümme aastat tagasi. Näiteks peab abipolitseinikul olema relvaluba ja tal on õigus kanda teenistusrelva.
Hiiumaal rahulik
Abipolitseinikuna käiakse Hiiumaal põhiliselt patrullides, ennetustööd tegemas ja reididel.
Põhilised juhtumid, millega Hiiumaa politseinikel ja abipolitseinikel tegeleda tuleb, on kiiruseületamised, joobes juhtimine, “Kõik puhuvad” reididel aga noored, narkootikumid, lisaks ka perevägivalla­juhtumite väljakutsed.
Emotsionaalselt kõige raskemana meenutabki Anne Tallinnas kogetut: “Kui ma abipolitseinikuna alustasin, läksin öösel Tallinnas kohe patrulli koos kriminaal­politseinikega, käisime otsimas tagaotsitavaid kodudest ja meie vahetus lõppes ühe röövkallaletungi väljakutsega. Kõik see toimus enam-vähem Kopli kandis, kui see oli veel suhteliselt ärev paik. Siis oli seal palju mahajäetud maju ja ühiselamuid, kus me päris paljud läbi käisime.”
Aadi mälupagasis on kõige rohkem meelde jäänud Hiiumaa lennuõnnetus 2001. aastal. “Ma tulin just koju, siis tuli telefonikõne ja siis oli kohe auto ka järgi ja oli väga ekstreemne minek…,” meenutas ta. “Pärast käisin veel lennukivrakki valvamas, kuni see paari nädala pärast ära viidi.”
Aadi kinnitas, et võrreldes sellega, mis toimub mandril, on abipolitseiniku töö Hiiumaal rahulik, sest suhtumine on teine: “Väga palju on näha, et kui mandriinimene tuleb Hiiumaale, siis ta on hoopis teistsugune.”
“Vahel tundub nagu mõne inimlikkus jäi mandrile maha,” lisas Anne, et meil siin saarel on kogukonnatunnet rohkem.
Rosinaks kolleegid
Kui küsisin, mis abipolitseiniku töös rõõmu teeb, mis on see rosin, vastas Anne, et see on tore seltskond. “Kuna me mõlemad kuulume ka abi­politseinike kogusse, siis kokkusaamised mandril ja muljete vahetamine – see on mõnus seltskond,” arutles ta. Mõtles hetke ja lisas: “Aga ka see teadmine, et oled midagi ära teinud, midagi panustanud ehk teinud kasvõi ühe heateo päevas!”
Aadi tõi näite, et kui oled näiteks roolijoodiku liiklusest eemaldanud, oled midagi head korda saatnud sellega, et oled midagi halba ära hoidnud.
Anne kutsus kõiki politseile teada andma, kui näete kusagil mingit pahategu või midagi kahtlast. Näiteks kihutavat või ebakindlalt teel püsivat autot. “Ei maksa karta, olge julged, helistage ja andke teada, kui näete, et kusagil on midagi valesti,” soovitas Anne Kaasik.
“Kui politseile teatada ei julge, siis räägi kellelegi teisele, näiteks abipolitseinikule,” soovitas Aadi Kaasik.
Täna on nad mõlemad Jõhvis, kus abipolitseinikud tähistavad veerandsaja tegevusaasta täitumist juubeli­konverentsiga. “Läheme veel ühte rosinat saama,” ütles Anne Kaasik jutu lõpetuseks.
1. aprilli seisuga oli Eestis kokku 1038 abipolitseinikku, Lääne prefektuuris 166, neist Kärdla jaoskonnas 16 abipolitseinikku. Üle Eesti panustasid abipolitseinikud mullu keskmiselt 92 tundi ühe abipolitseiniku kohta.