Ühistuline mõtteviis laieneb ka taastuvenergia valdkonda – nende võimalustega said huvilised tutvuda oktoobris toimunud seminari “Roheline Hiiumaa” õpitoas.
Seminarikutse oli pilkupüüdev: “Tule teada saama, kuidas taastuvenergia lahendustega elektrihinna tõusule vastu seista!”. Lahenduste tuum peitub kogukondlikkuses, mis tähendab, et suurema või väiksema kogukonna liikmed – elanikud, ettevõtjad, maaomanikud ja omavalitsus – panevad seljad ühise eesmärgi nimel kokku. Seejuures on igal liikmel üks hääl, vaatamata panustatud rahale.
Hiiumaa vallavalitsuse korraldatud seminaril osalenud Kodukant Hiiumaa eestvedaja Ester Tammis meenutas, et augusti lõpul Kodukant Hiiumaa kutsel Orjakus kokku tulnud kogukonnapäeval oli märgata ühenduste suurt huvi kogukonnaenergeetika vastu. “Loodame jõuda reaalsete tulemusteni, kui kogukondade kasutuses olevad hooned saavad muu hulgas päikeseenergia tootmise kohaks,” sõnas ta.
Kohaletulnud said esmalt ülevaate Hiiumaa valla ja Lääne-Harju valla rohesaareks muutumise sammudest. Esinesid Hiiumaa vallavanema asendaja Hergo Tasuja, Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat ning Hiiumaa energia- ja kliimakava koostanud Tartu Regiooni Energiaagentuuri (TREA) direktor Martin Kikas.
Päeva teises pooles toimunud kogukonnaenergeetika õpitoas vaagiti praktilisi küsimusi, mis kerkivad nende ette, kes soovivad kogukonna kasutuses olevate majade ja kinnistute päikeseenergia tootmise potentsiaali ära kasutada.
Õpitoa viisid läbi tulundusühistu Energiaühistu tegevjuht Märt Helmja ja osaühingu Rexplorer digitoote disainer Emilia Kagovere.
Helmja alustas tõdemusega, et kogukonnaenergeetika ei ole tulevik, vaid olevik. “Me kõik tahame, et põlevkivi kaevandataks vähem ja et sellest tehtaks paremaid asju kui lihtsalt ahjus põletada. Selleks me peame ise suurendama kohapeal toodetava elektri hulka – nii lihtne see ongi. Mida rohkem me seda kohapeal teeme, seda vähem põlevkivi põletame.”
Puudutades hirmu, et kogu põllumaa läheb päikeseparke täis, märkis Helmja, et kogu Hiiumaal tarbitav aastane energiakogus oli aastal 2018 ligi 50 000 megavatt-tundi ning selle katmiseks vajalik päikesepark võtaks enda alla ligikaudu 60 hektarit, mis on 13 protsenti Kärdla linna pindalast, kui see oleks üks maa-ala. Kas seda on palju?
Päikesepark on kokkuhoiuprojekt
Õpitoas osalenutele tutvustati meetodeid, mille abil jõuda optimaalsete päikesepaneelide arvu ja paigutuseni ja arvutada välja investeeringu suurus ja tasuvusaeg. “Mudeldamiseks on tehnoloogia olemas, kahju ainult, et seda osatakse veel vähe soovida,” ütles Emilia Kagovere.
Seminaril läbi analüüsitud näidisjuhtumis vähenes 150 ruutmeetrises ühepereelamus elava neljaliikmelise pere ühe kuu elektriarve 134lt eurolt 85le eurole tänu sellele, et maja katusele paigaldatud päikesepaneelidest tuleva energiaga kaeti osa energiatarbimisest, mis oli 13 500 kilovatt-tundi. Võrgust ostetava energia maht vähenes kohapeal toodetud päikeseenergia toodangu võrra. Ise elektrit tootes jääb ka võrgutasu väiksemaks, sest kohapeal toodetud elektrile võrgutasu ei rakendu.
“Sihiks peaks olema, et võimalikult palju toodetud elektrist kohapeal ära tarbida, seega põhiline eesmärk on enda tarbimise katmine,” rõhutas Märt Helmja. Ta lisas, et see põhimõte kehtib nii üksikmajapidamiste kui ühistute puhul. Kui süsteemist ei müüda võrku, siis on optimaalne toota kaks kolmandikku enda tarbimisest. Kui on võimalik müüa elektrit võrku, siis see on täiendav tulu. “Hiiumaal räägime eeskätt omatarbimisest,” märkis Helmja.
Energiaühistu esindaja andmetel on keskmine päikesepargi tasuvusaeg 6,5 kuni 9 aastat ja keskmine kasutusaeg 25–30 aastat.
Investeeringu suuruse arvestamisel on rusikareegliks, et üks kilovatt maksab u tuhat eurot. Näitena toodud 20 paneeliga 7,2 kilovatise võimsusega päikesepargi rajamise rahaline eelarve koos käibemaksuga oli 7560 eurot. Päikesepaneelid moodustasid kogusummast ligi kolmandiku ehk 2400 eurot. Sama suur oli ehitus- ja elektritöö maksumus. Inverterile kulus 1200 ja kinnitustele 840 eurot. Transpordikulud ja täiendavate materjalide maksumus jäid alla 5 protsendi – kummalegi kulus 360 eurot. “Mida suurem on park, seda madalam on ühikuhind,” juhtis Helmja tähelepanu, lisades, et rajamiskuludele täiendavalt kaasnevad pargi töötamise ajal kindlasti ka hooldus- ning kindlustuskulud, tööea lõppedes ka utiliseerimiskulud.
Majapidamisest ühistuni
Iga majapidamine võib panna oma katusele paneelid enda vajaduste katteks. Aga kui taastuvelektrit on vaja suuremale hoonele – kortermajale, koolile või tehasele, siis on selle tootmiseks vaja suuremat maa-ala, rohkem vahendeid. Tahes-tahtmata tuleb oma plaan avalikustada, partnerid leida ning kokku leppida, kes kui palju panustab.
Helmja soovitas kaaluda, võibolla tasub liituda üle-eestilise tulundusühistuga Energiaühistu, et koos rajada kogukonnapark. Ta möönis, et iga kogukond võib teha enda energiaühistu.
“Paraku on kogukonnad Eestis suhteliselt väikesed ning tõenäoliselt ei ole neil teadmisi ja raha, et seda asja ära teha,” lausus Helmja. Tema sõnul kogukonna suurust täpselt määratud ei ole ja kogukonnaks võib lugeda näiteks mõne küla, aga ka terve Hiiumaa – kuidas keegi tahab.
“Energiaühistu mõttes võiks kogukond olla kuskil 10–15 majapidamist,” pakkus ta. Samas võib olla, et kahe-kolmekesi on see hõlpsam ära teha – siis on päikesepark väiksem ning vajalik investeering pole nii suur.
Lääne-Euroopas, kus energiaühistutel on pikk ajalugu, olla keskmises ühistus 50–250 liiget, kuid on ka mõnekümne tuhande liikmelisi. Need pole seotud ühe piirkonnaga, vaid on üleriigilised – selline on näiteks Hispaanias.
Helmja sõnul toetab Eesti seadusandlus kogukonnaenergeetika arengut – olemas on nii mittetulundusühingute kui tulundusühistuseadus ning elektrituruseadus lubab elektrit ühistuliselt toota. Varem pidi selleks olema elektriettevõte, kus palgal litsentsidega elektrikud.
Alates uuest aastast saavad ka omavalitsused soovi korral ühistuliselt elektri tootmises osaleda, olles ühistu liikmed. “Võimalused on olemas, lihtsalt hakkame minema,” kutsus üles
Energiaühistu eestvedaja.