Tapio Vares Viimati veebruaris 2014, kui siit vaid üheks päevaks jäätee avati. Õhtul Saaremaalt tagasi tulles lainetas sulavesi juba peal… Tärkma ohvritamm on muidugi mulle vana tuttav. Ja puisniit künnapuudega ka. Aga küla ise… See on igatahes üks vaatamist väärt küla. Mu kaaslane märkis, et talle meenutab see Peipsiveere tänavkülasid. Võibolla ehk pisut tõesti. Ning läbi lopsaka roo kulgev sadamakanal natukese nagu ka. Teisalt tekkis seos Matsalu lahe äärseiga, näiteks Kiidevaga.
Tärkma rannaniidul sealsamas sadama kõrval olin elus seni vaid korra käinud. Taastutvus sellega oli sel juuliõhtul vägagi tore. Jah, kuigi mulle meeldivad põhiliselt ikka ranna moodi rannad: liiv või klibuvall, rändrahne siia-sinna puistatud. Näed, Sõru pool paistiski vees kivikülv. Tärkma rand aga täiesti ilma kivideta. Lame ja madal, võiks arvata, et na igavavõitu.
Kuid ei. Säärastel karjatatavatel madalatel rannaniitudel on täitsa oma võlu. Siinne pole teps üheülbane. Paguranna paljastuv muda läheb üle madalrohuseks maaks. Ühes servas paljastub veistest mühklikuks tambitud savine pinnas, peal valkjas soolakoorik.Teisal ilmub liiv. Liivik oma rohuse kamara labürindiga loob suisa kauge seose Jaapani templite kuivaedadega.
Põnevaimad on kahtlemata Tärkma rannaniidu soolakualad. Tükati juba kaugele punetades. See on harilik soolarohi. Justkui kanavarbad, leidis mu kaaslane. Jah, ega soolarohtu teps igal sammul näe. Ta on tõesti omapärane tegelane. Lihavate lüliliste vartega üsna kummastav tegelane. Paiguti näevad nad siin rammusamad välja: on rohelist värvi ja kõrgust vaksajagu. Nagu veidrad ürgsed miniatuursed kalamiidid ehk osipuud. Muidugi on soolarohi ikka õistaim. Varemalt maltsaliste hulka kuulunud, nüüd hoopis rebasheinaliste sugukonda arvatud. Inglismaal kutsutavat soolarohtu vaese mehe spargliks. Seega kõlbavat täitsa süüa. Meil aga kasvab soolarohtu siin Läänemaa ja läänesaarte randadel võrdlemisi harva, sestap jäägu pigem niisama oma rõõmuks elama…
Rannaniidud on mu jaoks üsna võõras maailm. Ometi tundsin siin mõne teisegi taime ära. Tuderloa kogumikud ja rand-teeleht ning rand-õisluht, kamaras ja rannikas, üksik randaster õitsemas. Need valkjad viljapallid kuulusid randristikule. Kuid see ilus madal kõrrelisevaip – siin jäin küll hätta. Kõrrelised on mu jaoks osutunud kole keeruliseks rühmaks. Heal juhul saan isegi tarnadega hakkama, aga need kõrrelised… ohjah.
Edasi läks maa kõrgemaks ja ilmusid teised liigid. Ühtlasi põua tõttu ka õige kõrbenudmoeline oli siin. Tervitasid tuttavad tegelased, kes oma sise-hiiumaisel koduniidulgi esindatud. Valevad õhulised metsporgandite sarikad, kollendav hobumadar ja lilla jumikas, seemneist puhevil tuliohakas, siis veel kassiristik, roomav maran ja kes kõik veel.
Pilku paelus kaks puukest. Kased? Valkjas tüvi osutus lähemalt koorituks. Need on hoopis raberemmelgad. Elujõulised üksikud niidu raberemmelgad on mulle ikka õlipuid meenutanud. Kahju, et nemad siin na nirud on. Seevastu kadakatutsakad pakatavad elujõust. Seal eemal tuleb neid juba üsna palju.
Omaette meeldiv on sadama vaatetorn, kus saab kaugele vaadata, niitu ja merd ja linde. Ning piknikulauad õue peal. Ühes küljes mühas karjatamata roostik. Vahest nii õigem ongi. Mingi elupaik ka roolindudele ja teistele.
Linde oli siin sel õhtul palju, lausa vihisevate parvede kaupa. Ornitoloogias olen ma paraku veelgi lootusetum kui kõrreliste tundmises. Igatahes mänglevad pääsukesed tundsin vähemalt ära…
Üle kõige lasus aga iselaadne malbe suveõhtu rahu. Täitsa idüll.
