Tänavune pikk ja kuum suvi on olnud kui kingitus vahemeremaisuse ihalejatele. Jah, muidugi, need va parmudehordid. Ja põud.
Õnneks sai maikuus alustuseks kõvasti vihma ette ära ja saartel sadas hiljemgi, nii et väga hull lugu siin õnneks pole. Kuid see kuumus… Mitu korda tabasid end ohkamas, et saaks see küpsetamine ometi ükskord otsa. On ikka kurnav kilode viisi higi kallata. Ja ometi teisalt ei saanud imetlemata jätta koduse lilleniidu elurõõmsat õitemöllu. Orhideede järel võtsid järje üle ristikud, härjasilmad ja kerakellukad, õhulisi sarikatetaldrikuid heljutamas kümned ja kümned metsporgandid. Üles tõmmates lõhnab juurikas vängelt kui porgand kuubis. Ainult et valkjas ja kleenuke on see, süüa ei sünni.
Ning näe, juba on jumikad õisikuid avama hakanud.
Kõige pilkupüüdvam on aga lavendlite õitsemine. Millised hordid usinalt õisi kammivaid karvaseid toimekaid maamesilasi! Ja laperdavaid vilkaid liblikaid. Pole siis ime, et säärase populaarsuse tulemusena valmib mustmiljon seemet. Kuna ma suurema osa viljunud varsi lõikan tagasi alles kevadel, siis külvavad lavendlid end lausa umbrohuna. Aina uusi põõsahakatisi sigineb siia ja sinna, laiemaks paisudes ähvardades muid künka kiviktaimla asukaid ära lämmatada. Vaid samuti isekülvil laienevad salvei ja mägi-piparrohi suudavad neile vastu panna.
Siinne vaade on tõesti kui killuke vahemeremaisust. Lavendlite taga kerkivad paekivitükkidest laotud miniatuursed varemed, vormi lõigatud ahtalehine hõbepuu meenutab mõneti oliivipuud ning varju annab üle kuue meetri kõrguseks sirgunud plaatan.
Huvitav on see, et kui uskuda 2005. aasta kevadel külviks ostetud seemnepakki, siis polegi mul tegu tähk-lavendli, vaid laialehise lavendliga. Aastaid teadsin Peter Mayle’i Provence’i raamatu järgi vaid seda, et Lavandula angustifolia kasvab Vahameremail kõrgemas vöötmes, L. latifolia aga madalamal, seega pehmemas kliimas. Imelugu siis, et peab vastu ning paljuneb isegi siin kaugel põhjamaal!
Nüüdsel õitseajal tuli lõpuks pähe netist lisa vaadata. Imelik, et see mul nõnda kaua aega võttis. Selgus, et laialehine lavendel pärineb läänepoolseist Vahemeremaist: Pürenee poolsaare idapoolmikust kuni servapidi Itaaliani välja. Iseäranis ohtralt on teda Kataloonias ja Provence’i rannikupoolsemas osas.
Tähk-lavendlist olla tema õied teravama lõhnaga ning sisaldavad rohkem kamprit. Võrdlusmoment mul puudub, kuna olen aastaid harjunud vaid oma aia metsistuvate lavendlitega. Ja jäägugi siia kasvama vaid see üks liik. Küllap on Tubala lavendlipõld piisavalt kaugel metsa taga, et sealsetest sortidest lähtuvat hübridiseerumist vältida.
Olgu siis pealegi Nõmba Aadria õu vaid Lavandula latifolia päralt. Pealiskaudsel vaatamisel näib tõesti tegu olevat selle liigiga. Laiapoolsed lehed ja üldkuju ja üldse.
Nii ehk teisiti võin end vähemalt suvesüdames tunda täpselt nagu Provence’is või Kataloonias, vaevumata kodust lahkuda. Seda enam, et kes see suvekuumas ikka viitsib kuskile reisima hakata. Mina küll mitte.
