Kes kuidas koroonapiirangute aega sisustas – meditsiinialase haridusega, nüüd juba pensionil aia- ja käsitööhuviline Urve Harjak (72) tegi käsitööd. Nägi unes imelist lillevälja ja ärgates mõtles – ma võiksin selle aasa endale… heegeldada.
Kohtume ühel vihmasel maihommikul Kärdlas, Urve Harjaku Kalda tänava kodu õuel. Paljud teavad seda valget kahekorruselist maja kunagise Urve loodustoodete poe järgi. Möödakäijatele aga on kindlasti silma hakanud maitsekalt kujundatud ja väga heas korras aed.
“Mul pole murus ühtegi võilille ega margareetat – kõik olen välja juurinud – mulle meeldib puhas muru,” ütleb Urve rahulolevalt.
Igal hommikul teeb ta jalgrattaga kümnekilomeetrise ringi ja mitte niisama vändates, vaid lausa kihutab – see annab terveks päevaks hea enesetunde. Seekord jääb rattaring lausvihma tõttu hilisema aja peale ja meil on aega uudistada nii Urve heegeldatud kui päris aeda. Aiatööd ja oma aeda armastab Urve väga, seda on aru saada igast tema sõnast, kui me aias ringi jalutame ning ta oma puid-põõsaid, lilli ja kive esitleb.
Nagu ta armastab ka käsitööd ja eriti heegeldamist. “Vahel unustan end heegeldama ja äkki märkan, et olen viis tundi sama koha peal istunud – see pole hea.”
Kuidas kõik algas
“Nägin ühel ööl unes, et olin kõhuli maas ja minu ees oli ilus lilleväli. Tõusen hommikul üles ja mõtlen – issand, miks ma ei või seda heegeldada – mul on ju tühi sein siin, minu lõõgastustoas, olemas – tulin siia ja mõtlesin, et just selle ma teen,” näitab Urve ruumi, kus kunagi oli väike kauplus.
Eelmise aasta jaanuaris tellis ta maalrid, et nad toaseina ära värviks, üles taeva, alla rohupinna. “Alguses ei saadud arugi, mida ma tahan. Mul oli enne siin roosa sein ja ma tahtsin, et see värvitaks ebaühtlaselt helesiniseks. Liisi, kes värvima tuli, ütles, et tema saab küll aru, mida ma tahan. Veel soovis ta, et kui ma selle kord valmis saan, kutsuksin teda kindlasti vaatama. Siis hakkasin väikestviisi lilli heegeldama, ükshaaval. Nüüd ma olen poolteist aastat sellega mässanud ja jõudnud niikaugele, et ma oma mõtted lõpetasin.”
Heegeldatud lilleaasa paremas servas on väike vahtrapuu, mille tüve ja oksad aitasid seina külge kruvida Urve lapsed. Vahtrapuukese iga leht ja oksake on vormi andmiseks ja hoidmiseks tärgeldatud, okstel-lehtedel traadid sees ja painutatud nii, et pilt jääks ruumiline. Samamoodi on töödeldud lopsakate hostapõõsaste lehed ja iga kui viimane kui leht, kõrreke ja lilleõis sel imelisel aasal.
Portugali poisilt õpitud
Pildil on ka suur hall teokarp, just samasugune nagu hakkab silma pärast Urve aias. “Seda ma Youtube´st õppisin tükk aega, kuidas teha – ma olengi sealt võtnud kõik õpetused, kuidas teha,” ütleb Urve. Ja räägib lisaks Portugali poisist, kes väga keerulise mustriga ümmargusi vaipu heegeldab – selliseid oskab nüüd ka tema teha. “Mõtlesin, et kui see poiss hakkama saab, kuidas siis mina ei saa.”
Haapsalu pitsikeskuses käis ta Iiri pitsi õppimas – karikakrad, võõrasemad, võililled, moonid, roosiõied, vahtralehed – kõik ongi tehtud Iiri pitsi tehnikas.
“Mulle nii õudselt meeldib see õpetaja, tal on fantastilised asjad, kõik asjad tema elutoas on heegeldatud Iiri pitsist – kardinad ja lambikatted – kõik-kõik,” jagab ta oma vaimustust. Õpetaja Liivi Lintlomi eeskujul on ta proovinud ka ehteid heegeldada.
Kui sugulased eelmisel aastal külas käisid, soovitasid nad Urve seinapildile lisada kaarvärava. “Ütlesid, et, niisugune on sul ka aias ja see on ilus. Mõtlesin siis – miks mitte, teengi kaarvärava.” Nüüdseks on pildi ühes servas haljendav vaher, teises roosidega kaarvärav, all lillemeri ja ülal sinitaevas üksiku pilvekese ja liblikaga. Pilvede jaoks õppis Urve ära uue, tuniistehnika. Pilvi tahab ta veel juurde teha, taevalaotusesse linde ja kusagile mõned lepatriinud, aga see kõik on järgmise talve töö, sest suvel on Urve oma aias.
Urve ütleb, et valminud seinamaali, nii ta ise seda nimetab, on hea vaadata: “Oi-oi kui hea tunne see on. Istun siin ja vaatan seda – nüüd on see valmis ja nüüd on niisugune pingelangus, tegin seda sihukese põnevusega… kleepisin neid siia seina ja mõtlesin, millal ma selle küll valmis saan, aga nüüd on see valmis.”
Kallis töö
Kui te arvate, et suviti Urve üldse ei heegelda, siis eksite. Praegu teeb ta väiksemaid pilte Iiri pitsi tehnikas. Kuna selle põhimõte on, et tehakse motiivid ja need heegeldatakse võrguga kokku, harrastab Urve taaskasutust. Ta on asunud päästma tundmatute meistrite heegeltöid, mida leidub kaltsukates hulgi. “Ma saan sealt imelisi asju!” ütleb ta. “Seal on tohutul hulgal ilusat kraami – peent käsitööd.” Saadud töödest valib ta motiive ja heegeldab neist midagi uut – seinapildi, lauakatte või rõivaeseme.
Kuna Iiri pits on nii ajamahukas, siis Urve oma töid eriti ei müü – keegi lihtsalt ei jõua seda kinni maksta ja poolmuidu on ka kahju ära anda. Mõned esemed vahel siiski Tuulepesa poes müügil on olnud. “Inimesed ei maksa seda raha, mis see töö väärt on,” ütleb ta.
Tuttavatele on ta tellimise peale paar asja siiski teinud – neid ja muid näeb tema Facebooki lehel Urve käsitöö. Seal leidub ka pilt Urvest pööraselt õitsva punase roniroosi kõrval, seljas tema enda kätetööna valminud kleit ja Iiri pitsi tehnikas jakk, mille eest ta Haapsalu õpetajalt tublisti kiita sai.
Ka heegelniidid on üsna kallid. “See sein siin läks mul päris hästi maksma,” ütleb Urve, kes täpset summat pole küll kokku rehkendanud.
Koos pojaga on tal kavas sõita Tartusse arsti juurde, aga minna ka Ropka mõisa lõngakauplusesse, mille
niitide-lõngade valik silmade ees kirjuks võtab. “Vat see on alles koht! – kardan, et lähen seal hulluks ja kulutan palju,” kihistab Urve naerda.
Loodustoodete poe ajast on Urvel üht-teist veel järel ja need seisid siinsamas poeruumis, kus nüüd on Urve
lõõgastustuba ja lillesein. Vaasid, lillepotid ja muud aiaasjad sai koos lastega riiulitelt maha võetud, kastidesse pakitud ja garaaži viidud. Lapsed tulevad appi ja juuni algul on kavas teha üks garaažimüük, et ruumi juurde saada.
Ilu oma õuest väljaspool
Ega Urve ilumeel ainult enda õuega piirdu. Eelmisel aastal pandi majja kanalisatsioon ja siis palus ta õuest üle jäänud mulla kallata üle tänava oja äärde. Muld sai laiali silutud ja ojaäär ilusamaks. Nüüd õitsevad sealgi väikesed võõrasemad. Juba varem istutas Urve sinna mõned põõsad.
Koos heade naabritega puhastasid nad sel kevadel oksarisust tekkinud ummiku Kalda tänava ja Kärdla laululava vahel voolavast Nuutri ojast. Väiksema sodi koristasid ise, suuremad tüved palusid ära viia Kärdla osavallal. Kui me puhtaks tehtud oja uudistame, on need rondid oja vastaskaldal ikka veel alles…
Karulaugu soovijate jaoks külvas Urve neid ojakaldale toominga alla ja sel kevadel jagas oma aiast karulaugusibulaid – neid sai kunagi seemnest külvatud ja nüüdseks on need hoolsa aedniku hoole all maruliselt paljunenud. Saan minagi kilekotitäie karulaugutaimi kaasa. Niisama, aitähi eest.
