Sel aprillipäeval oli ilm päris jõle. Tuul uhas mis jaksas, sekka pihustas vihma. Kõik oli hall ja morn. Huvitaval kombel aga see sobis täna siia Maarjamäe pangale, kitsamas tähenduses Suhkrumäele.
Lõi kuidagi lapimaise meeleolu, ehkki puittaimestiku järgi otsustades sootuks midagi muud. Klindinõlva kattev laialehine mets, hetkel veel mõistagi raagus, on ju pigem keskeuroopalik. Aga samas, pangapealse kidurad põõsjad saared, jalakad ning remmelgad näisid üldilmelt kui kaug-põhja karmidest oludest vaevatud. Paekuhjatisi katmas lausaline sammal, niiskusest lopsakalt roheline.
Maarjamäe pangal käisin ma viimati ligi veerand sajandi eest, sestap ei mäletanud ma siit suuremat midagi. Nõnda tabas üllatusena, et tegelikult on siinne loopealne suuresti paemurdmisega ära kaevatud, jättes alles veidra klibuküngaste maastiku. Vaid pangaserva paekihte on säästetud.
Siinne paekallas võeti esmakordselt kaitse alla juba 1938. aastal, uuesti aga alles 1992. Arvuliselt: astangu suhteline kõrgus on kuni 30 m, merepinnast ulatub panga ülaserv 47 m kõrgusele. Vaade panga pealt pilvelõhkujatega Tallinnale on justkui ei tea kus välismaal. Siin 1997 käies neid veel vaateväljas polnud…
Teisal, samas all, paistab Maarjamäe lossikompleks, edasi meri, paremale aga puuderohke Pirita ning kaugemal Viimsi panoraam. Muide, lossihoovis seisvad nõukogude skulptuurid on omaette teema. Suisa Stalini kuju on olemas.Kus küll see nõnda säilis enne siia toomist?
Kindlasti tasuks sellele pangale kevade edenedes tagasi tulla. Vahest mai lõpul või nii. Sest tegelikult kätkeb siinne lapimaaliku ilmega maastik ka päris ehtsaid lähisarktilisi liike. Nüüdki tabas silm üht lopsakamat sinakasrohekat rohupuhmakest. Üsna kindlalt on tegu alpi nurmikaga (Poa alpina). Eestis haruldase jäänukliigiga, kelle üks parim kasvuala peagi seal Lasnamäel uue hiidhaigla ehituse ohvriks langeb. Ja üldse, peavad nad siia selle va elamurajooni üles lööma! Ehitatavate karpmajade pundar paistis hästi kätte. Rahvastiku juurdekasv võib saada saatuslikuks Suhkrumäe kahele teiselegi haruldusele: püstkivirikule ning mägi-kadakkaerale.
Mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum) on meil kasvanud juba oma kümme tuhat aastat, ta on jäänuk lähisarktilisest kliimast. Eesti ainus leiukoht asub just siin paepaljandeil. Selle ilusa nelgilise õitsemist kaljuseintel tahaks küll väga näha!
Mägi-kadakkaera kaitsekava näeb muuseas ette siinseist seemneist paljundatud taimedega populatsiooni tugevdamist. Tallinna botaanikaaias jaguvat neid ettekasvatatult juba hulgi. Kaalutakse ka lisapopulatsioonide loomist, näiteks Türisalu pangale.
