See oli kui reis minevikku. Nedrema puisniidul Pärnumaal kandud tõepoolest kui ajamasinaga tagasi – seal võid näha, milline oli aastakümnete eest suur osa Lääne-Eestist. Millised pargilikud maastikud muiste siinmail valitsesid!
Tunne oli võimas. See puisniit on tõesti SUUR, jätab kuulsa Laelatu Läänemaal kaugele maha. Niidetavat ala jagub siin vist juba üle 100 hektari ning taastatakse aina juurdegi. Samas on praegune alles vaid umbkaudu pool kunagisest – vanasti ulatunud puisniidu pindala 250 hektarini.
Siit leiab paar küüni, mille ümber tammeniitu, aga ka haabu, ja kus rohustus valitseb klassikaline mustjuure-hariliku härgheina kooslus. Ja kullerkupud! Palju kullerkuppe, kõikjal üle niiduala, reeglipäraselt. Siin on ta veel tavaline aasalill, sellal kui paljudest muudest paikadest kipub kaduma. Hiiumaal on kullerkupp alati haruldasevõitu olnud. Nedremale mõneti sarnast puisniidumaastikku kullerkuppudega võis imetleda meil veel sajandi algul Keremal. Paraku on kupud sealt nüüdseks kadunud, sest niidualasid ei hooldata enam. Siin Eestis, aga ka Lõuna-Soomes on tavalised metsamaad kullerkupule liiga varjukad. Väga hästi vohab ta aga hoopis kaugel Lapimaal, tundrakaskede valgusküllastes harvikutes.
Jagus siin Nedremal ka sarapuid ja metsõunapuid. Oot, aga kas pärnasid üldse oligi? Meenub, et tunamullu esmakordselt Laelatut avastades samuti pärnasid näha polnud.
Maapind laskus ja niiskemal alal sai valitsevaks valendavate sookasepuntidega niit. Siin meeldis mulle miskipärast iseäranis. Just säärased puisniidud olid kunagi iseloomulikud Hiiumaale, küllap ka mu koduküla Nõmba ümbrusele. Lubikad mustendasid siin nutte, juba õitses mõni pääsusilm ja puhkesid ka jumalakäpad. Paaris vesises lohus jäi ette õitsvaid raudtarna mättakesi; lubjalembest liiki, kes Hiiumaal on üliharv.
Kõndisin kui äratehtult ses pargimaastikus. Ise mõeldes, et kui vasemale hoian, ju siis küüni kanti tagasi jõuan. Tuhkagi, ei mingit küüni. No ammu pidanuks see sara juba paistma. Kuhu ta’s ometi jääb? Ei ole ju võimalik, et olen eksinud? Aga nõnda tema tõesti oli jah. Siinne maastik oma seljakute ja vesinõgudega kordab end aina, lisaks see inimloodud niidu-puude labürint. Nii kerge on siin end uitama unustada ja siis lummusest ärganult natukese isegi paanikasse sattuda. Ma olin ses kohas juba ju?! Või siiski mitte? Näed, sarnane niiduserv männikuga, aga kuhu see pagana tee siis ometi jääb? Teed ei olnud, puisniit hoopis jätkus. Teisal paistis juba sooserv.
Muidugi, ekslemise pluss oli see, et nägin männipuud, kel ladvas tohutu suur tihkeroheline tuuleluuapall. Aga mul polnud tahtmist seda pikalt silmitseda. Välja oli vaja saada! Otsustasin tuldud teed umbkaudu tagasi kulgema hakata. Kõrv tabas kusagilt väga-väga kaugelt sõber Märdi hüüet. Ahhaa, suund on seega siis õige! Hõiklesin omaltpooltki, ent vastutuul ei lasknud mu häälel eriti kaugele pääseda.
Kõndisin ja kõndisin. Kas just päris terve versta jagu, aga üsna pikalt küll. Noh, lõpuks ometi see pagana küünisara! Ja murelik sõber sealt tammesalust ja läbi lodu kalpsamas.
Nõnda jah, olgu see mulle õpetuseks. Sellele puisniidule minnes tasub kaart kaasa võtta või vähemalt ilmakaared ja tee paiknemine endale ennem selgeks teha. Niisama ettevalmistamatult ja uisapäisa ei maksa sinna tõesti sukelduda. Aga elamus oli see igatahes. Mõelda, et meil on veel olemas nii uhke suur puisniit, kuhu on võimalik täitsa korralikult ära eksida!
