Tihemetsa-Tiina – kes temast siis kuulnud poleks. Aga Tihemetsa ise? Sealne park olla üks igati huvitav ja liigirikas koht.
Olles nüüd maikuus Kagu-Pärnumaal, tahtsin mõistagi samuse pargi üle vaadata. Niiöelda giidiks tuli mulle kaasa samast Saarde kihelkonnast pärit külamees Märt, kes oskas Tihemetsa kohta mõnegi fakti poetada.
Kohe algul paistis vastu mõningane hüljatus. Ei, 1830. aastal valminud mõisahäärber näeb välja igati tip-top. Kaks nukrameelset kuldset lõvi valvab peasissepääsu. Omapärased on kokku ehitatud sambad. Üleval kumavad tinaraamides värvilised vitraažid.
Märt seletas, et nõukaajal oli mõisal koguni kolm korrust, nüüdseks on ülemine lammutatud ja taastatud hoone algses kõrguses. Kutseõpet siin enam aga ei anta. Mitu ühiselamut on juba lammutatud ning peamaja taga mustendab aknaavasid hüljatud hoone. Ka punastest kärgtellistest nõukaaegne keskusehoone on väga nukras seisus. Sellest on tõesti kahju, sest hoone on õige omapärase arhitektuuriga, keskosas oli kunagi klaaskatusega talveaed-siseõu ja puha. Vaid üks nurk on veel korras ja kasutuses – seal tegutseb pood.
Hoolimata nukratest tagasilangustest olla Tihemetsa tegelikult praegu kasvav asula. Madalad kinnisvarahinnad meelitavad siia näiteks noori peresid.
Nõndaks. Mind aga huvitas eeskätt park. Kohe mõisamaja lähedal kõrgus üks vägev ebatsuuga, tünjas tüvi üles sööstmas ja vast lausa 4 meetrit ümbermõõdus. Kahjuks näis ta võra hõredavõitu ja ladvatipp kuivetunud. Kas see ongi see siinse pargi ligi neljakümnemeetrine ebatsuuga?
Edasi paistis euroopa nulg. Küll mitte nii vägev kui Hiiu-Suuremõisas oleme harjunud, ent mandri kohta juba igati korralik puu, ehk isegi ligi paarkümmend meetrit kõrge. Siinsamas oli värskesse helerohelisse siidlehte puhkenud pöök. Puul on tüveläbimõõtu jala jagu, mis mandrimaa kohta polegi nii väga vähe.
Pöögi naabruses kerkis grotta (mulle meeldib seda itaaliakeelset originaalsõna kasutada). Nagu hiiglasuur puukänd või siis käpuli kukkunud ja peast ilma jäänud Suur Tõll nägi see välja. Põikasin seest läbi. Näh, veskikivi seal. Märt oli põhjalikum ja osutas seinale, kus helendas austrite ja teiste merekarpide jäänuseid. Kas oli grotta sisemus kunagi üleni nendega kaetud? See võis siis küll üpris isemoodi välja näha!
Mõisahäärberi taha jääv dendropark on kindlasti näinud paremaid aegu. Eeskätt on park vaesunud põõsaliikide väljamineku tõttu. Muide, 1930ndail olevat siin katsetatud õige eksootiliste puudega, olid ju toona ka päris pehmed talved. Olnud siin hõlmikpuu ja mammutipuu, mooruspuu ning jumalapuu, ka tiibpähklipuu ja visteeria ehk rippuba ning kes kõik. Siis järgnesid aga teadagi karmid 40ndate talved.
Ilusamatest praegu pargis kasvavatest puudest tuleb kindlasti nimetada kolmetüvelist makedoonia mändi, toekaid korea papleid, osalt õõnsa tüvega valgepööki ja hiigelelupuid. Tee sukeldub kuue hiigelelupuu alt läbi. Nood on maapinnalt hargnevad, mitmetüvelised, mis viitab kunagisele tagasikülmumisele.
Kuradipuu on siin kah olemas. Amuuri korgipuu soe vamjas korp aga kohe kutsus end näppima.
Mõisa peahoone eest laskub maapind orgu ja siin laiub mõisa esinduslikum pargiosa. Tõesti paeluv oli siin ajal kui võsaülased ja vahtrapuud õites. Sillad viisid üle kanalite, millest üks kulgeb ümber ovaalse saare. Saarel asuvas lehtlapaviljonis istudes on tore silmitseda ülal künkal helendavat häärberit.
