Liikudes Pühalepa kiriku juurest alla üle Heltermaa maantee Kerema poole, möödume vanapagana kivirahnust, leppekividest ja jõuame Suuremõisa krahvi poolt 1903. aastal kogukonnale eraldatud kalmistualani.
Kohalike talupoegade käterammuga ümbritseti ala suurte kivimürakatega vooderdatud kraaviga. Nüüdseks põlispuudeks sirgunud haljastusega paik sisaldab külastajale tänapäevalgi rahu, kindlust ja väärikust.
Kivirahnudega vooderdatud kraav saab alguse teeristilt ja kulgeb rahulani. Aeg on oma töö teinud ja tollal kraavipervele istutatud allee puudest on osa kuivanud, ka kraaviserv on võsastunud ja kohati raskesti märgatav. Kuivanud puuhiiglaste oksaharud ulatuvad kohati teele ja ripuvad Damoklese mõõgana möödujate pea kohal. Sügistormid ei ole mägede taga… Aastat kolm-neli tagasi saadud kogemus Suuremõisa tammeallee all liigeldes, kus peale iga tõsisemat tormi vedeles teel suuremaid ja väiksemaid oksi, viis lõpuks selleni, et peale mõningat asjaajamist võttis OÜ Hiiu Teed reaalse ohu likvideerimiseks ette kapitaalse oksalõikuse. Nüüd on see tee puhas iga ilmaga.
Kuigi kõnealune kalmistu juurde viiv teelõik leiab vähem kasutust, liigeldakse sealgi. Jalgsi, ratta, masinatega. Ja füüsikaseadused toimivad seal nagu mujalgi.
Ohutus eelkõige, ent lugupidamisest kunagi tehtu ja tegijate vastu võiks kiriku-kalmistu tee parem välja näha, kui see praegu on. Ka ei ole see tavaline külatanum, vaid sillutatud mälestustega, sest siit on saanud ja saab alguse paljude inimeste viimane tee.
Tiit Madalvee
kalmistu külastaja