MAGNUS PRUUL Sõru muuseumis on praegu näitus Hiiumaa lõunarannikul 1941. aasta jaanuaris uppunud Soome kuunari Gullkrona vraki fotodest, lisaks vraki 3D mudel.
Näituse idee käis välja Rasmus Pruul, kes töötab mereväes tuukrina, aga õpetab ka hobisukeldumist. Kõik oma lapsepõlvesuved veetis Rasmus Sõrul, vanaisa Teodor Pruuli juures. Huvi vraki otsimise vastu aga tärkas peale raamatu “Elutöö ühe ööga. Soome kuunari Gullkrona meeskonna päästmine Hiiumaa rannikul 1941” lugemist.
“Keegi ei teadnud ju täpselt, kus see laev põhja läks. See jäi jää sisse kinni ja triivis veel edasi, järgmine päev olid mastid kadunud ja oligi kõik,” selgitas Pruul, et näitus oleks justkui selle kurva loo lõpplahendus.
Laev küll hukkus, kuid õnneks pääsesid kõik laevameeskonna liikmed eluga. Neist viis tugevamat sõudsid paadiga läbi jäise mere randa. Laevale jäänud meeskonnaliikmed päästeti nelja julge Sõruotsa mehe – Bernhard Kaljo,
Jegard Kõmmuse, Anton
Pöiteli ja Harry Õispuu poolt. Nad läksid väikese mootorpaadiga tormisele ajujääs merele teadmata, kas neil õnnestub öiselt ulgumerelt veel leida kolm päeva lekkinud kuunarit ja merehädalisi ning kas nad ka ise eluga koduranda tagasi jõuavad.
Ongi Gullkrona!
Esimesed omal käel korraldatud otsingud vilja ei kandnud, sest algsed vraki asukoha koordinaadid ei pidanud paika. Kuid kui veeteede amet andis möödunud aasta lõpus välja teate, et meremõõdistuste käigus on leitud arvatavasti ka 1941. aastal uppunud Soome neljamastiline purjekas Gullkrona, otsustas Pruul puhkuse ajal asja lähemalt uurida.
“Selle aasta aprilli lõpupoole käisin seal sukeldumas ja tuligi välja, et see on Gullkrona,” ütles Pruul. Klappisid kõik tunnused: neli masti, peal kivisöelaadung, pikkus ja muud mõõdud.
Pruul võttis ühendust Sõru muuseumi ja muinsuskaitseametiga ning tegi ettepaneku koostada näitus laevavraki juures tehtud fotodest. Mõte meeldis ning aprilli lõpus tegi Pruul koos fotograafist ja allveefotograafist sõbra Egert Kamenikuga nädalase ekspeditsiooni. Selle käigus jäädvustati vrakk nii piltide kui video abil igast küljest.
“Pildistasime ja filmisime kogu vraki üles, tegime sellest filmi ja saatsime muinsuskaitseametile,” rääkis Pruul.
Muinsuskaitseamet tegi nende materjalide abil vrakist 3D mudeli, millega saab tutvuda nii Sõru muuseumis kui ka internetis aadressil sketchfab.com/muinsuskaitseamet
Laevakell jäi merepõhja
Ekspeditsiooni neljandal päeval leidis Pruul üles laevakella, millest algul paistis liiva alt vaid servake. “Puhastasin kella liiva alt välja ja võtsin muinsuskaitseametiga ühendust, et kas selle kella võib välja tuua ja Sõru meremuuseumisse talletada – luba ei antud,” rääkis Pruul.
Nii jäi laevakell täpselt samasse kohta, kus see oli, ainult, et nüüd on see liivast välja puhastatud ja kõikidele sukeldujatele vaadeldav.
Muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Maili Roio põhjendas, et nende esimene valik on vrakileidude ja kõige sinna juurde kuuluva säilitamine algses asukohas. “Esemete väljatoomine ei ole põhjendatav ühekordse näituse tarbeks või muuseumi kogude täiendamiseks,” ütles Roio.
Tema sõnul kujutab iga laevahukukoht iseenesest juba veealust muuseumi, kus on tähtis ka ajalooline ja looduslik kontekst, aga ka head säilimistingimused. “Läänemeri tervikuna on unikaalne meri just sobiva keskkonna poolest puidust laevavrakkide pikaajaliseks säilimiseks,” selgitas Roio.
Vrakk kaitse alla
Muinsuskaitseamet on alustanud Gullkrona vraki kultuuriväärtuse hindamist, et see kaitse alla võtta.
“Vraki seisukorda võib hinnata väga heaks, kuna suurem osa vrakist on liiva all ja tingimused pikaajaliseks säilimiseks on sellest tulenevalt tagatud,” kirjeldas Roio. Nimelt on liivast väljas laeva reelingud, kõik alumised tasandid on liiva alla mattunud.
Rasmus Pruuli hinnangul on 16 meetri sügavusel asuv vrakk sukeldujate jaoks põnev turismiobjekt, kuna asub sobivas sukeldumissügavuses. Ja kui muinsuskaitseamet selle kaitse alla võtab, saab vrakki külastada ametilt küsitud loa alusel.
