Tapio Vares On õhtu, istume tamariskipuude all Prevelis, Megase jõe suudme kohal kabelikünkal.
Liibüa mere lained kaarduvad hiigelvallidena tumedale liivale. Jõge palistavad hiidroog ja kreeta datlipalmid. Siin asub Kreeta suuruselt teine palmide kasvuala. Vai järel.
Noh, ennist peale taksosõitu asutasime sealt vana sillakaare juurest end astuma. Suliseva jõe kaldail vohasid lopsakad puuderibad. Jagus plaataneid ja raberemmelgaid, eripärana mürte ja valgete kellukõitega stüüraksipõõsaid. Stüüraksit oleme Kreetal seni vaid korra Spilis trehvanud. Samas kui meenutada, kuis Roodosel tunamullu kõik kohad stüüraksipõõsaist õilmitsesid. Ja seal saarel jagus ikka tõelisi metsi. Kreeta on palju lagedam ja karmim. Muuseas, ka paar datlipalmi ja küpressi jäi nüüd ette.
Selleks, et vältida viieverstast looklevat ja tolmavat teed, pöörasime üldläbikäidavale jalgrajale. Rahvas vooris mööda seda üha vastu. Kuid jällegi: need Kreeta rajad pole mingid niisama patseerimise promenaadid! Rada ronis aina üles, teravad leetpõõsad kribisid kahelt poolt, kivikillud, -tükid ja räbu veeres jalge all, lisaks kuristikku libisemisega ähvardavad kohad. Vaade jõeorgu oli muidugi äge: plaatanid, roosas õies oleandrid, pahisev juga, taamal nõlvul mõni laiuva vormiga küpress.
Ronisime üle lagekaljuse früüganaga lambakarjamaamäe. Lõpuks paistis all sügavikus palmikuristik, selle taga Liibüa meri. Ukerdasime pikalt laskuda.
Rahvast jagus randa ja palmimetsa, mille põhirada algab teisel pool suuet, kus on muuseas ka TABEPNA ehk taverna. Huvitav, kas kogu kraam, toit ja jook tassitakse treppidest alla inimjõul?? Imelik. Meie jääme siia Megase suudme vasakkaldale. Siin on ka tärpentinipistaatsia põõsakesi, samuti mungapipraid. Tamariskiniidul on põõsas-tuliürdid (Phlomis fruticosa) juba läbi õitsenud. Hõbetab huulõieline Ballota acentabulosa, kel on eesti keeles nimeks antud tahi-karunõges. Rohi, mis kujutab endast idapoolsele Vahemere piirkonnale iseloomulikku n-ö metsikute viljade “põldu”, juba pruunistus. Meri paiskub aina tumedale liivale, noolib ja vahutab suure südamekujulise kalju ümber. Kivikuju aga seisab väga kitsal alusel – millal ta küll ümber kukub?
Jälle tuli vihmahoog, põgenesime oma kompsudega palmide alla. Palmiõied lõhnasid enne vihma väga vängelt. Mitmel pool on tüvedel näha söestunud jälgi. 2010. aastal lõõmas selles orus tulekahi. Palmid põlesid mustadeks skelettideks, ent ajasid peagi välja uued lehed. Erinevalt pärispuudest, kelle elumahlad liiguvad koore all, on palmitüve ehitus täiesti erinev. Ümber on lehejäänustest jms elutu kest, sees aga elus osa. Muide, palmi surres laguneb see kiiresti pehmeks pudiks. Siis imestad, kuidas taoline asjandus üldse on püsti püsinud.
Vaikus sadude vahel. Lained aga paiskuvad nagu segased ümber südamekujulise kalju, vastu rannakaljusid, pihustuvad kõrgele pritsmepilvena, raugevad laugrannale pesupulbrivahuna, et taandudes kiirelt liiva imbuda. Lõputu rullumine.
Jälle pidime palmide alla põgenema. Sabiseb sadada, hall ilm ja samas datlipalmid vihmatuules lehti õõtsutamas. Teisal kumiseb-kõmiseb meri oma jõulises hingamises. Nagu ookean. Paugatab sekka vastu kaljusid. Algul pidasime neid paugatusi äikese kõminaks.
Rand on ammu inimtühi, vaid meie seisime seal vihmahoogude vahel, silmitsi mere jõuga. Siinne Kreeta metsikum külg asub näoga Aafrika poole. Sellel saare serval on inimasustust harva, sageli saavad kokku vaid järsk mägedevall ja avar meri. Seda erilisemad on harvad jõesuudmed. Siinne on üllatavalt veerohke. Rikkalik külm mage vesi lagedate poolkõrbeliste mägede vahel – omamoodi looduse ime.
Vihmahood kippusid lausvihmaks tihenema. Pugesime telki varju. Pimenes. Tjah, veider, kus me oma reisi kõige vihmasema koha leidsime: siit Liibüa mere äärest datlipalmimetsast!
