Puude ja kaljumügarate tagant allpool ilmuv Mikulov meenutas Tallinna – baroksete kiivritega tornid ja omalaadne “Toompea” loss. Kuid see kõik oli siiski sootuks midagi muud. Mikulov on elanike arvult hulga väiksem ja selle vanalinn pole näotult vohava uuslinna lämmatavas haardes, vaid paigutub ilusasti ümbritsevasse maastikku. Kusjuures enamik uuemaid korterelamuidki on kaetud punaste telliskatustega ja nii on kogu linn üks nägus tervik.
Sellised peaksid kõik linnad olema! Mitte mingite lamedate karpide ja klaaskastide kaootilised sodi-podid. Mis parata, Mikulov on tõesti ilus stiilne linn ja võrdlus meie kandi omadega kipub viimaste kahjuks rääkima.
Mikulovi ajalukku ma süüvima ei hakka. Lihtsalt jalutasime seal ringi ja nautisime tervikut. Esmalt ülalt kaljudelt mööda kitsukesi tänavaid alla. Siis jõudsime Raeplatsile, kus lisaks majadesõõrile avaneb vaade ka üles kaljusele palverännakumäele. Raeplatsi ehteks on Rüütlite maja, mille fassaadi katab graffito – renessansist pärit piibli jms ainelised mustvalged seinamaalingud.
Tegime tiiru ka ümber lossi, mille kõrval asub regulaaraed. Muuseas avastasin, et tulbipuul olid juba viljad küpsed. Erinevalt sugulastest magnooliatest pole tema viljad lihakad, vaid koosnevad kuivadest lendtiivaga seemnetest. Krabasin neid mõõdutundetult kaasa. Kui idanevad, siis ei jää küll muud üle kui Hiiumaale lausa tulbipuumets istutada! Tulbipuu on Eestis üllatavalt häid tulemusi andnud ja Tartu botaanikaaias isegi mullu õitsemiseni jõudnud.
Linna haljastusse jagus muudki huvitavat. Näiteks võimas printsessipuu, viiejalase tüveläbimõõduga plaatan ja 3–4 m kõrge Hiinast pärit igihaljaste piklike lehtedega pajulehine tuhkpuu.
Peale kolide pansionisse jätmist ronisime üles mäenõlvale. Annan siinkohal lõppsõnaks järje üle päevikule: “6.30, päike hõõgub silmapiiri taha. Siin on täiesti nagu Visby: punakatuste kohal kerkivad valkjad lubjakivikaljud. Kaljudel laiutavad aga lõunamaised mahaleb-kirsipuud ja kasvavad imelikud puitunud vartega jumikad. Lopsaka saare-vahtra-jumalapuu metsariba taga kõrgub paljaskaljune palvemägi koos oma Sebastiani kirikuga, kuhu rahvas pidevalt voorib.
Teisal täisvaade Mikulovile: barokse torniga loss, barokne kirikutorn, eraldi kaljul keskaegne tornivare, allpool Raeplats ja punaste katuste rägastik. Paistab ka jupike säilinud vana linnamüüri. Siin on kõik kokku nagu vanalinn, isegi eemal korterkarpmajadel on punakivi-viilkatused peal. Linn on kaljuste-metsaste ja veinipuuridadega kaetud mäeküngaste kaisus. Siin kagus, kus istume, kerkib kaljudemüür. Läänes avaneb vaba vaade kauguste hägusilmapiirini.
Böömi- ja Määrimaa vanad linnad ja isegi üldse teab mis mitte vanad külad on kõik nii ilusad. Meil aetakse aina moodsust taga, kõik kipub segamini, eklektiline olema, pole taolist stiiliühtsust nagu siin. Teisalt, eks ma ole harjunud kodumaa hajaküladega ja hakkan neist siin juba puudust tundma.
Tuled süttivad all linnas. See vana linn, pesitsedes küngaste ja kaljude vahel, on üks ilusamaid asulaid, mida võin kujutleda. Linn ja loodus toredasti kõrvuti. Suveroheline saare-jumalapuumets sahiseb. Me viimane õhtu Määrimaal Tšehhis. Suvepikendusreis siiamaile sai tore.
Homme hommikul sõidame rongiga Breclavi, sealt järgmise rongiga Varssavisse, sealt Tallinna bussile. Tagasi põhja. Kott eksootilistest seemnetest ja viljadest punnis. Jajah, ikka saama peal väljas, kuis muidu. Eks reisilt pärit taimed ole tegelikult ju kõige paremad suveniirid. Ei ole kuskil sahtlipõhjas kopitav ja tolmuv asi, vaid elavad ja arenevad üha uhkemaks. Loodetavasti.”
