Eelmise varasügise reis oli eeskätt aedpihlakate jahiretk. Lõppu lisaks pealekauba Palava. Paar päeva Palava maastikel on ilmselgelt liiga vähe.
Ja eks oli ka aeg juba pisut hiline, et näha kõiki neid palvetajaritsikaid, rohesisalikke ja igasugu õisi. Võib arvata, et ega nad kõik ennast kohe kergelt kätte annagi. Palava võiks olla üks imepärane kodulähedane kant, kuhu teha erinevatel aastaaegadel retki ja kus kindlasti on alati midagi uut avastada.
Mul on Devini piirkonna kohta sealsete taimeliikide nimestik. Keda kõike seal kasvab! Ja neid kõiki me oma Palavast läbi kablutamisel teps ei trehvanud. Ei adooniseid, euroopa alpikanne ning nüüd sügisel ammugi mitte kobarhüatsinte ega lumikellukest. Ei püstelulõnga, mandel-piimalille, orhideesid, ubapõõsaid. Ja kui ilus võib siin olla kevadel, kui kirss-kontpuude kollase õhulise õitsemise otsa lahvatavad valgesse vahtu laukapuud ja kaljupragudes puhkevad kääbusiirised. Rääkimata mahaleb-kirsipuude magusast aroomist.
Nüüd oli varasügis. Veel suvehaljas, veel jagus amellasterde ja lood-angervarte õisi, juba olid veinimarjad valminud.
Sõitsime Pavlovist jupikese Kletnicesse. Bussiühendus on ses kandis kõikjal suurepärane. Kõik asulad on liinidega ühendatud ja bussid liiguvad vähemalt iga tunni tagant.
Põikasime nõlvast üles. Algul kiskus asi väga robiinialiseks. Ameerikast pärit robiinia on ilus liblikõieline puu, kes paraku on Kesk-Euroopa ära vallutanud ja metsade üldilme pöördumatult teiseks muutnud. Robiinia vastu võidelda on nüüd juba lootusetu ja ega seda vist üritatagi. Ungaris istutatakse üha robiiniakultuure lisakski, selmet kodumaiseid tammeliike rohkem kasvama panna.
Palavas ei ole veel õnneks robiiniad eriti laialt kanda kinnitanud, leiab endiselt n-ö vanamoodsaid kohalikus stiilis metsi.
Robiiniametsa hulka sigines huvitavaid sulglehiseid põõsaid. Sulgjas stafülea ehk tariõis on omaette sugukonda kuuluv tegelane, kelle kodumaa asubki just Kesk-Euroopas, Idas levib ta kuni Kaukaasiani. Üldiselt on stafülea suhteliselt tagasihoidliku väljanägemisega põõsas, lehestiku poolest meenutab eemalt musta leedrit. Tema omapäraks on valged rippuvad õisikud, millest sügiseks arenevad pruunistuvad paberjad põied, mis peidavad endas seemneid. Sulgjat stafülead kasvatatakse edukalt Eestiski, ent ta pole meie aedades endiselt kahjuks eriti levinud.
Jõudsime Sirotci hrad’i juurde. Valged lubjakaljud oleks siin lasknud püstitada nagu keegi laia haarde ja suure fantaasiaga aiakujundaja. Üleskerkivad eraldiseisvad kaljud, vahel kui noaga lõigatud kuristikud, mille sisse kumerdumas kaks koobast. Kalju tipus troonimas väheldased linnuse varemed, kaljudele klammerdumas mahaleb-kirsipuud, kivipragudesse pruun- ja müürraunjalad.
Ma oleksin jäänud sinna hea meelega telkima, ent Erko tahtis laia vaadet ja nii kulgesime edasi. Läbi lehtmetsa, mööda harilike tammedega puisniitu. Kuni ühe kaljumügara rohuse tipuni. Koht oli mõistagi uhke. Järsult kukkuvad paeseinad, valkjad kaljusambad, allpool nõlvaniidud üksikute kirsi- ja viirpuudega, veel allpool asula katused, kauguses veehoidla peegel. See jalge all lebav tohutu avar panoraam oli minusuguse lauskmaalase jaoks isegi liig, tekkis väike kõrgusekartus.
Õhturahu katkestas veiniväljadelt alatasa kostuv paugutamine – linnupeletid.
