Tapio Vares Oli esimese oktoobri hommik. Pluss kaheksa kraadi tundus peale suve õige külmana. Tõusnud madal päike varjutas all veiniväljad reljeefselt triibuliseks.
Suundusime matkarajale. Esialgu saatjaks ülal kaljudel musta männi mets. Ette jääv stend teavitas siinsetest asukatest: silenastik, vaenukägu ja vahemereline õgardputukas palvetajaritsikas (Mantis religiosa). Kahjuks jäid nad kõik meil päriselt nägemata.
Maastik oli lummav. Siinsamas kõrgusse kerkivad heledad lubjakivisambad, teisal kaugel all järv oma saartega. Ühel väiksel saarel on kirik. Kunagi uputatud küla ainus tunnistaja…
Rada kulges läbi kirss-kontpuude ja verevate kontpuude padriku. Kaljupragusid täitsid müür- ja pruun-raunjalad.
Järgmine stend teavitas siinsetest loodusharuldustest. Näiteks nelgiliste hulka kuuluv liivkann (Arenaria grandiflora), kes on siin jääaegne relikt. Siis veel kivirik (Saxifraga paniculata) ja valge õiega nelk (Dianthus lumnitzeri). Ka oli trükitud palju kivististe pilte.
Kohe kõrval haigutas vägev kuristik, kus püstloodsete kaljuseinte vahel kulges rada vaid kümne jala laiuses lõhes. Peakohal kaljude vahele kiilunud hiidkamakas, põõsad endal turjal kasvamas.
Põhjanõlva mets muutus kõrgemaks, varjukamaks ja tihelopsakamaks. Valdavaks valgepöök, pärn ja saar, ka mõni kirss-kontpuu. Maapinnal metspipraid. Kuid luuderohtu mitte. Seda liaani, kui mõtlema hakata, kas üldse kuskil Palava metsas ette jäi?
Järjekordne stend pajatas piirkonna geoloogiast. Juura ja kriidi kivimitest ja kuidas miotseenis 15 miljoni aasta eest kurdus lubjakivivall. Edasi asus siin sellel kohal troopilises meres lubjakivine saar/poolsaar. Ja mis liigid siin kõik võisid elada! Toona levisid neil aladel troopilised igihaljad metsad (näiteks erinevad loorberilised), mille sarnaseid nüüdseks on säilinud veel vaid Hiinas. Valget kaljude kivimit nimetatakse siin ernstbrunni lubjakiviks.
Laialehine mets jätkus. Ikka pärnasid ja vägevaid esimese rinde valgepööke, ka põldvahtrat, saart, mahaleb-kirsipuud. Järsku paelus mind jalge ees rajal imelik leht. Ja kohe kõrval kerkis kaheharuline kestendavkorbaline tüvi. Näed sa, vahtralehine pihlakas!
Järjest enam tuli karvast tamme (Quercus pubescens). Siin asuvad selle lähisvahemerelise liigi ühed põhjapoolsemad kasvualad. Pealtnäha on karvane tamm üsna hariliku tamme moodi, kuid tüve korp on peenelt rõmeline ja tumemustjas ning puhkevad lehed on liigipuhastel isenditel hõbevalgelt karvased.
Edasi kiskus asi juba täiesti ehtsaks vahemereliseks maastikuks. Avardusid lagedad nõlvad, täis valevat kaljukildude rägastikku, sekka üksikud karvased tammed ja loomadest näritud mahaleb-kirsipuud. Kaljupragude rohus jäi silma lood-angervart, kääbusiirise lehti ja tarinõgeseid. Õhk väreles kaljumaa kohal. Kõik oli suvehaljas ja päiksepaistel tundus, et suvi kestab veel edasi.
Erko kukkus planeerima. Et kui tema siin elaks, istutaks kohe juurde iilekstamme ja rosmariini. Ma kujutlesin, et pigem istutaks külmakindlamat lavendlit. See hakkaks raudselt ise edasi levima. Kahetsesin, et polnud kodust mõnd isekülvist tärganud lavendlit kaasa tassinud, mis viga olnuks nüüd alus panna Palava lavendlipopulatsioonile! Marurohelised lähevad sellise jutu peale muidugi närviliseks. Kuid jah, kõik oli siin täiuslik, täpselt nagu näiteks kusagil Horvaatias. Vaid vahemereline kääbuspõõsastik puudus. Mis teha, ikkagi Kesk-Euroopa.
Lähedalt stendilt kribasin kohusetundlikult päevikusse siin leiduvaid liike: moosesepõõsas, lood-angervars, kevadadoonis, verev kurereha, aassalvei, harilik nõiahammas, liguster, laialehine pärn, kirss-kontpuu jne. Maastikutüübilt on tegemist metsastepiga.
Rada jätkus ikka aina kauneid vaateid pakkudes: üleval kaljunõlv karvaste tammede ja mahaleb-kirsipuudega, allpool lehtmetsa levivad veinipuude istandused, ees valendav Devini linnusevare, all Pavlovi punaste katuste kobar, taustaks avar kahvatusinine veteväli.
Nüüd tuli kaljustepistend: amellaster, kollane aster, harunenud rohtliilia, valgeõieline moon (Papaver maculosum), stepirohi, valge ja harilik kukehari, mägisibul ning harilik sinerõigas. Ise nägime samas enda ümber ohtralt moosesepõõsaid ja veel õitsvaid lood-angervarsi. Viimane jõuab Edela-Eestis oma levila piirile ja varem olen seda meie haruldust trehvanud näiteks Saaremaal Kübassaares ja Lätis Väina jõe paekivisel kaldal.
Vähem huvitav polnud ka fauna loetelu seal stendil. Igasugu imelike kodadega teod, rohutirts Saga pedo ja rohesisalik. Viimane on tõeline eksootika. Üsna kopsakas roomaja, ererohelise nahaga, kurgualune eresinine. Rohesisalik jõuab Palavas oma levila põhjapiirile. Palava on tõesti üleni üks Lõunamaa põhjapiir.
Jõudsime üleval järsul kaljul trooniva Devini linnusevaremeni. Mäetipp ulatub 428 m üle merepinna, ulatudes 250 m järvepinnast kõrgemale. Vaade oli pisut peadpööritav. Otse alla kuristikku vaadates tundus justkui lendaks üle Pavlovi katuste.
Mööda lehtmetsanõlva sinna alla laskumine tundus lõputuna.
