Tapio Vares Kuskilt on mulle meelde jäänud fakt, et Tšehhis olla üldse vaid neli väikest looduslikku järve, kusagil Sudeetides. Järvede puudumist on korvatud tehisveekogude rajamisega ja neid on Tšehhis vägagi palju. Veekogudes kasvatatakse kalu, eeskätt karpkala.
Tammtee kulges läbi järve. Vastas kerkis lopsakas puistumüür ja künka otsas templi moodi ehitis. Metsaraja servas tumendasid toredad jugapuud, mõistagi kunagi inimese poolt istutatud. Vaated hakkasid avarduma. Jõudsime templimäe ja järve vahel nõlval asuvasse looduslähedasse parki. Ainus rõhtsam maalapike leidus üksikuna niidul kerkiva lehise all. Ööbimiseks täpselt paras koht ja aeg, sest hakkas hämarduma.
Hiljem hiivas end künka mustade mändide (Pinus nigra) tagant vaevaliselt üles vananev kuu. Heitis oma tontlikku kuma järvele ning kaldal sirguvale küpressisarnasele virgiinia kadakale ja laiutavale pähklipuule.
Järgmisel hommikul selgus, et see pähklipuu on hoopis mingi hikkoripuu. Hikkoriliike on nende põhilisel kodumaal, Ameerikas väga palju ja seega ei osanud ma täpsemalt ära arvata, kellega tegu. Igatahes tore puu oli. Ribivaoline tüvi kolm jalga läbimõõdus, okstel lopsakad kuni jalapikkused sulglehed. Samas leidus suuri plaataneid, virgiinia kadakas meenutas aina enam Kreeka saarte looduslikke laiavõralisi küpresse ja Ida-Aasiast pärit kuldpöörispuud kubisesid pruunidest põisjatest viljadest.
Peesitasin hikkoripuu all betoonpangal, hommikupäike andis peale jahedat ööd sooja. Kolmteist valget luike siiberdas vees. Ennist olid nad mind kambana rünnanud, kui järves käsi ja nägu pesin. Tigedad lollid linnud – kui mind enam rünnata ei saanud, läksid nokkadega üksteisele kallale. Mingid kärplased ajasid piuksuva kisaga teineteist taga, tormates hikkoripuu juurte alt välja.
Pakkisime kolid kokku ja asusime teele. Jõudsime peagi järgmise järvi lahutava tammini, millel kulges Lednicesse viiv raudteeharu.
Järvekaldal kasvas Ameerikast pärit liblikõieline puu glediitsia, pikad pruunid kaunalatakad võrast ripnemas. Tee ronis üle künka, pikalt saatjaks kreeka pähklipuude allee. Sekka oli istutatud ka aedpihlakaid, kes juba viljumisikka jõudnud. Kreeka pähklid olid aga paraku puude alt pea viimseni ära korjatud. Hea meelega oleks söögilisa noppinud nagu varasemalt sel reisil, ent seekord tuli suu maiusest puhtaks pühkida.
Lednice serv oli õige kodune – majad igaüks eraldi iluaiaga ümbritsetud nagu Eestis. Linnakeskuse pool nihkusid hooned aga kohalikku üldist stiili järgides külgepidi kokku. Enne keskust jäi ette üks pargiala, kus tõeliseks vaatamisväärsuseks osutusid jugapuud. Nii kõrged hiiglased, kuni 15 m, et võinuksin neid lausa kuuskedeks pidada.
Linnakese peaväljakul asuvas I-punktis oli pakkumisel suur hulk väga häid kaarte. Teiste seas muidugi ka Lednice maastikupargi kaart, kus muuseas huvitavamad puud eraldi ära tähistatud.
Väljaku kivikastidest jäid mulle meelde õhulised valgeõielised kalevikepid. See Kaliforniast pärit lill käituvat Eestis nagu suvelill, ent mul on ta metsaaias mitu aastat ellu jäänud.
Ees ootas Lednice park, mis osutus tõeliseks imedemaaks.
