Karin Kirtsi “Esimene mõte oli – sarvedega kirik!” meenutas veski konserveerimistööde juht Karin Kirtsi. “Ütlesid ju meie esivanemad, et kui mõisnik võttis pehme liha luudelt, siis kiriku kaarnad nokivad luudelt selle viimase. Kui veskimees oli väsind oma päevatööst, läks kirikusse jutlust kuulama ja jäi seal magama, siis sai ta selle eest peksa. Ju siis see veskimees, kas vihast või pettumusest, selle vimka viskas ja kirikule sarved pähe joonistas,” oletas Kirtsi. “Eks kirik näitas oma võimu ja korjas taluinimeste käest maksu samuti nagu mõis ja ega lihtinimestel siin kerge olla ei saanud.”
Telliskivikarikatuur
Leid tuli välja neljapäeval, 11. juunil. Kirtsi rääkis, kuidas nad mõtlesid juba kaevamise lõpetada, oletades, et edasi ei ole midagi enam tulemas. “Olin kindel, et peame edasi kaevama, kuna veski on siin nii kaua olnud ja me peaksime mingeid detaile leidma ja siis visadus viis lõpuks sihile,” rääkis Kirtsi.
Ta rääkis, et tuulikud olid omamoodi välgumastid ja hävisid sageli tulekahjudes. Just seepärast võis eeldada, et olemasoleva veski eel oli samas veel üks veski.
Karikatuur oli joonistatud ühele tellisele, mis tuli välja väljakaevamiste kõige alumisest kihist. Seal oli säilinud ribake telliskivipõrandat, millest osa jäänud uue veski ehituse alla.
Tellisel on üsna täpselt kujutatud Pühalepa kiriku siluett, kuid torni külge on joonistatud sarved. Lisaks on silueti kõrval lohukesed, mis meenutavad kõrvu, koos kiriku akendega, mis meenutavad silmi ja ukse kohal asuva aknaga, mis umbes suu asukohas, moodustavad need vana sarvilise enda portree.
Kuigi täpset dateeringut veel pole, oletas Kirtsi, et see võiks olla pärit isegi 17. sajandist st enne Hollandi tüüpi tuuliku ehitamist.
Hollandi tüüpi tuulik valmis aastal 1840, kuid Kirtsi on kindel, et seal oli tuulik ka varem. Oletus, et kõnealune telliskivipõrand võiks olla pärit veel varasemast ajast, põhineb sellel, et see põrand on viimati seal kõrgunud veski põrandast märksa madalamal.
Pühalepa kirik on Hiiumaa vanim kirik, pärit 13. sajandist. Viimane ümberehitus oli 19. sajandi lõpuveerandil.
Tõenäoliselt eksponeeritakse üht Eesti vanimat karikatuuri edaspidi Hiiumaa muuseumi Pikas majas.
Säilinud saeraam
Üllatusega avastati Suuremõisa veski varemete konserveerimistööde käigus, et kokkuvarisenud veskirusude all on säilinud ka saeraam. Nimelt jahvatati veskis tuulejõul nii vilja kui saeti palkidest laudu.
Koht, kuhu saeraam pärast pannakse – kas endisesse asukohta või kõrgemale – on veel kaalumisel. Välja tuli ka kolm veskikivi, osa graniidist tahutud, osa betoonist valatud, lisaks raskuskivid. Kõik leiud eksponeeritakse veskimüüride vahel, millele esmalt on kavas teha tugevusarvutused, siis need kindlustada ja konserveerida, et müürid oleks külastajatele ohutud.
Praegu on allesjäänud müürid väga varisemisohtlikud, seepärast hoiatavad konserveerijad, et tööde paika ei tohi kõrvalised isikud minna. Just iseenda ohutuse pärast.
Pärandi elustamine
Arendusprojekti “Suuremõisa mõisapärandi uuele elule äratamine” konserveerimise eeltööks olid kuus loengut ja õppereis, mis toimusid aasta algul. Maikuus alustati töid veski varemetes. Nüüdseks on varemetest teisaldatud sadu kuupmeetreid kive, millest veski seinad koosnesid.
Projekti partnerid on Hiiumaa ametikool, Hiiumaa muinsuskaitse selts, kellele veski kuulub, ja Hå Gamle Prestegard Norrast, projektijuht Signe Leidt.
Suuremõisa veski esimene varing olevat olnud 1968. aastal, üleni varises see 1976. aastal.
