Euroopa nulgude rikas saar – Hiiumaa

Euroopa nulg (Abies alba) on Hiiumaa kõige silmapaistvam sissetoodud puuliik. Eesti kõige suuremad nulud kasvavad just Hiiumaal ja tänu pidevale looduslikule uuendusele on see saar küllap ka
kõige nulurikkam Eesti maanurk.
Hiiumaa nulgude pealevila, kui nii tohib öelda, asub Suuremõisas jõeäärses parkmetsas. Seal on mitu üle sajandivanuste puude rühma, kus kõige jämedamate tüveläbimõõt ulatub kolme jalani, maksimum vaat et neli jalga. Kõige kõrgemad küünitavad mõnede aastate taguste andmete järgi 35 m kõrguseni. Nulud on aasta­kümnete jooksul külvanud massiliselt järglasi.
Olen mitmel korral bussireisil sõitnud üle Karpaatide, kus Poola-Slovakkia piirialal levivad nulumetsad, ehk nulikud (kas sellist sõna üldse ongi olemas?). Ent need kahvatuvad Suuremõisa nulgude ees. Nii et säärast pilti kui Hiiumaal, ei näe isegi mitte igal pool Karpaatides!
Mõni vana euroopa nulg kasvab Leluseljal. Sealseks omapäraks on nende seas kasvavad jugapuud.
Mu lemmikpark Hiiumaal on aga Vaemlas. See varjuline puudeoaas keset lagedaid paelub ikka ja jälle. Kahjuks ei niideta parki igal aastal, kuid varakevadel pole sellest õnneks lugu – pääseb vabalt kõikjale patseerima. Vaemla park on saare kõige huvitavam. Ühest küljest vare­metekünkad, teisalt vanad künnapuud ja mitmed uhked võõrpuuliigid, sealhulgas Eesti suurim mägi- ja hõbevaher. Tähelepanuväärne on viie hariliku valgepöögi (Carpinus betulus) olemasolu.
Ja siis on need kaks vana euroopa nulgu, kelle laikuhikjad ladvad paistavad kaugele üle väljade. Sel märtsihommikul, kui maapind juba turritas metstulbi lehtedest, nõudsid peatähelepanu ikka just nood kaks nulgu. On vast tümikad! Harva neid taaskohates kipun arvama, et tegemist on ühe kaunima Euroopa okaspuuliigiga üldse. Sellised lopsakad tumedad soliidsed võrad, läikivad okkad okstel sulgjalt laiali kammitud ning kõike toetamas hallrõmelised tüvesambad. Hiiumaa kõige suuremad okaspuud on konkurentsitult euroopa nulud.
Ka Vaemlas on see liik hästi kodunenud. Siingi leidub isekülvist sirgunud kuni 10 m kõrguseid nooremaid puid. Ju need said kasvama hakata siis, kui pargi eest vahepeal eriti ei hoolitsetud. Hilisemad põlvkonnad puuduvad. Maapinnal leidub hulgana vaid kuni vaksapikkuseid nulukesi, mitmetel paari aasta tagused ladva­vigastused. Metskitsede töö? Aga miks mitte ka trimmeri töö tagajärg?
Tegelikult olin ma Vaemla pargis sedakorda omastamisplaaniga. Kunagi siit kaasa kaevatud nulg on nüüd mul koduaias üle pea sirgumas. Aga võiks ju lisaks mõned nulutited kodumetsa hõreda männiku alla istutada? Euroopa nulg olla rammusa tüseda mulla maias, mul oleks pakkuda paraku vaid vaksapaksust niisket haput liivmulda.
Igatahes sealt valgepöökide alt ja ümbert kaevasin ma mõne nulukribala üles. Valge­pöögid on Vaemla pargi üks väärtusi, neid ei tohikski lasta nulupadrikusse kasvada.
Pisikesed läikokkalised nulud mõjuvad nüüd mu kodumetsa mustikavarte vahel ütlemata toredalt. Sõraliste võimalike rüüstete peale püüan ma esialgu mitte mõelda. Pigem unistan vaimusilmas tulevasest nulumetsakillust, lisaks saare senistele. Jah, vaimusilmas. Päriselt ei jõua ma ära oodata, mil neist praegustest puualgetest kord vägevad nulusambad kõrguvad.