Kõinastule on võimalik minna paadiga Orissaarest. Eriliseks teebki aga saarele mineku see, et laiule saab minna jala. Siis tuleb küll naabersaarele sõita. Muhu külge seob selle väikese laiu liivaleede kett, mida järgides saab jalgsi matkata läbi liivapõhjase mere. Kolm kilomeetrit ei tundu just pikk maa, kuid läbi kohati põlvini ulatuva mere sammudes mõjub jalaastetest tekkiv veevulina ja sahina vaheline rütmiline heli hüpnotiseerivalt. Kui käia ühe päeva jooksul kaks otsa läbi mere, Kõinastule ja tagasi, on see heli ja kuldselt veiklev veepind kindlalt talletatud öistesse unenägudesse.
Saarele jõudmisest veel nii palju, et vahel võib juhtuda, et saad traktori peale ja su jalavaeva vähendatakse. See on sürreaalne vaatepilt, kuidas masinad mööda merd vuravad, lennutades vett laias kaares. Saar on väike, aga ühenduste üle ei saa kurta.
Kõinastule jõudes tunnen, et siin on alati suvi.
Kõinastu laid on nagu väike mudel teistest Lääne-Eesti saartest. Suuremal skaalal küll, kuid nähtavasti on teilegi Hiiumaal tuttavad paepealsed niidud, kadakad ja mõned rohetavad lehtpuud, majakohad inimestega ja inimesteta, kiviklibune rand. Kindlasti võiks rääkida siinsest põnevast ajaloost, sellest, miks Kõinastult pärinevad need kõige puhtaverelisemad eestlased või ka sellest, et siin „poolsaare moodi saarel“ on filmitud üks Eesti kultusfilm. Kuid tunniajane retk läbi mere on puhastanud pea liigsetest mõtetest ja laiule jõuan pigem vaatlejana.
Kas see tuleb sellest, et halva ilma korral ei tekigi mõtet, et võiks läbi mere astuma hakata, aga Kõinastule jõudes tunnen, et siin on alati suvi. Kuumavad ja natuke krõbedad kõrrelised, kadakate vahel veel mõned metsmaasikad. Pole just palju valikuid, kas vasak või parem teeharu, aga ka siin on võimalik ära eksida. Küll ainult natukeseks ja mitte lootusetult. Lootustandva eksimise tulemusena võib jõuda laiu kõrgemasse põhjaossa klibuvallidega kaetud rannale. Sellel paigal on muljetavaldav ajalugu. Kõigepealt muidugi sellepärast, et siin rugoose otsides sai alguse minu geoloogiahuvi. Kuna kõik lugejad ehk ei jaga minu huvi geoloogia vastu, siis tegemist on korallide kogumiga, mida tollal lapsena pidasingi roosideks. Korallides on talletatud 440 miljoni aasta taguse Siluri ajastu päikese soojus, sest see maalapp asus siis maakera lõunapoolel, ekvaatori lähedal.
Mida siis võtta kaasa Kõinastu retkele? Kohustuslik on raamat ja kurgivõileivad. Viimaste osas on mõjutanud mind teilegi mitte võõras kirjanik. Tõnu Õnnepalu raamatus “Lõpetuse ingel” sööb minategelane hommikusöögiks kurgivõileibu, mis valmistatud ämbris olevatest ülekasvanud kurkidest ja kindlasti Rukkipala koorikleivaga. Hakkasin neid võileibu endamisi kutsuma õnnepalukesteks. Neid võileibu kohtab ka teistes kirjaniku raamatutes ja erinevatel saartel. Kus iganes viibin, kui luban endale ühe õnnepalukese, leian ka end vähemalt mõtetes mõnel saarel.
Kui Hiiumaal juuli lõpus ei näe, siis võiks ju Kõinastulgi trehvata.
Minu Hiiumaa seosed saavadki sel korral kirjanduslikku laadi. Viimati Hiiumaad külastades käisin Aino Kallase majamuuseumis. Seal oli raamatukast, kuhu sai õige summa libistada, et endale raamat lunastada. Silma hakkasid kohe ühed ilusad sinised kaaned. Raamatut avades nägin, et juttu on Alutagusest, mille metsades olen veetnud suure osa oma lapsepõlve suvedest. Võtsin selle endale kindlaks märgiks, et raamat on mulle mõeldud. Terve ülejäänud päeva, mil Hiiumaal ringreisi tegin, oli tegelikult mõte raamatu juures. Õhtul lugema asudes ma esimesest loost kaugemale ei jõudnud. Asi polnud kirjaniku oskamatuses, otse vastupidi, midagi nii õõvastavat ja naha alla pugevat pole ma ammu kogenud. Ja mu sees on osa, mis poleks kunagi tahtnud seda lugeda. Olen pikalt mõelnud, et mis selle raamatuga teen, ilusad sinised kaaned raamaturiiulis toovad meelde raamatus peituva õõvastava loo. Jõudsin selgusele, et raamat tuleb tagasi viia tema koju, seega sel suvel tulen Hiiumaale kindla missiooniga.
Kui Hiiumaal juuli lõpus ei näe, siis võiks ju Kõinastulgi trehvata. Kui sa peaksid sattuma siia siis kui mind parasjagu pole, siis lehvita. Mu pilk on ikka Kõinastu peal.
Eveli Jürisson