Siis, ülikoolis, pärast esimest kursust, pidi iga tudeng valima enesele välja ühe maakonnalehe, et sõita sinna suvepraktikale. Ja valida võis ka Hiiumaad! Mida ma sedamaid tegingi – ning saingi loa sinna sõitmiseks! Olin ütlemata erutunud, umbes samavõrra, nagu kunagi paljude aastate pärast, kui mulle helistati ja küsiti, kas ma ei tahaks sõita Austraaliasse, külla sealsetele eestlastele. Muidugi ma tahtsin, ehkki see tundus nii uskumatu – sõita Austraaliasse! Täpselt nii nagu 1989. aastal tundus ennekuulmatult haruldane võimalus astuda meretaguse Hiiumaa pinnale.
Ma sain kutse ja sõitsin bussiga Kärdlasse. Mul polnud aimugi, kus asub ajalehe „Nõukogude Hiiumaa“ toimetus. Polnud ka kellegi käest küsida – suvine Kärdla oli täiesti inimtühi. Viimaks siiski tuli keegi ja juhatas. Nii jõudsin ma pärale. Suvepraktika võis alata.
ja