Homme tunnustab päästeamet aumärkidega töötajaid, kes päästnud inimese elu või andnud silmapaistva panuse valdkonna arengusse. 80 isiku seas on ka kaks hiidlast.
Elupäästja III klassi medali saavad Hiiumaa elupäästjad Jüri Hanikat ja Siim Saarnak.
Laenasid paadi
Õnnetus, kus inimelud ohtu sattusid, juhtus 3. juulil 2010. Kell pool 12 öösel sai häirekeskus teate, et Pühalepa vallas Salinõmme külas sadama lähedal on plahvatanud mootorpaadi käigukast, mille tulemusel on saanud vigastada inimene.
Esimesena jõudis sündmuskohale Kärdla operatiivkorrapidaja, kes tuvastas kiikri abil kaldast kuni 700 m kaugusel uppunud paadi ja inimesi vees. Teisena jõudis kohale Käina päästemeeskond, kelle varustuses ei olnud aga pinnaltpäästevarustust ega paati.
Käina meeskonna liikmed Jüri Hanikat ja Siim Saarnak asusid otsima sadamast paat. Leiti sobiv paat, Kärdla operatiivkorrapidaja andis korralduse see kasutusse võtta ja kannatanutele appi minna.
Kuna väljas oli pime, siis kaldalt hädasolijaid enam näha ei olnud, nii asus kolmas Käina meeskonna liige kaldalt taskulambiga suunda näitama. Käina meeskond jõudis kannatanuteni siis, kui Kärdlast kohale jõudnud paat vette lasti. Käina paatkond korjas oma paati viis kannatanut, kes olid külmunud, šokis ja väsinud. Nende paat oli selleks ajaks uppunud. Kannatanud toimetati kaldale ja anti üle kiirabile.
Tundsime kergendust
Tauno Telvik, kelle paat Karmen tookord õnnetusse sattus, ütles, et kuna päästjad jõudsid kohale üllatavalt kiirelt, ei jõudnud tekkida väga suurt paanikat. “Kui kaldalt paistsid päästeautode vilkurid ja taskulambid, tundsime end kõik juba kergemalt ja paadi lähenedes oli tunne kirjeldamatu. Igal juhul on kõik tol õhtul meie paadis olnud inimesed väga tänulikud päästjatele, kes tegutsesid kiirelt ja kasutasid oma leidlikkust, et jõuda abivajajateni võimalikult ruttu,” kinnitas Telvik.
Telvik tõdes, et lõppkokkuvõttes oli paadisolijate jaoks tegu väga õnneliku õnnetusega. Juhtunu põhjustas kaks samaaegset tehnilist riket: käigukast lülitas välja käigu ja gaasitross kiilus kinni. Nii jäi mootor pärast käigu väljalülitumist tööle kõrgetel pööretel, see omakorda põhjustas hooratta purunemise ja käigukasti korpuse plahvatuse.
Kõige ohtlikum juhtunu juures oli ühe paadisolija vigastus. Plahvatanud malmist käigukasti killud purustasid paadi põhja ja üks suurem tükk tabas kinnikiilunud gaasitrossi vabastama läinud sõitja õlavart veenile ohtlikult lähedale. “Hiljem küll selgus, et veen kahjustada ei saanud, kuid sel hetkel tuli olukorda võtta täie tõsidusega. Seetõttu suhtlesime otsekohe päästeteenistuse ja merepäästekeskusega ning tulistasime õhku hädarakette, samal ajal paati ämbritega sissevoolavast veest tühjendades,” kirjeldas Telvik soojal ja tuulevaiksel ööl juhtunut.
“Teadmata tol hetkel mere sügavust, käskisin enne paadi täielikku uppumist kõigil vette hüpata ja pisut eemale ujuda, et keegi ei takerduks uppuva paadi otstesse või uppumisel tekkivatesse veekeeristesse ja seetõttu vee alla ei tõmmataks,” meenutas Telvik.
Kaks inimest jõudiski vette hüpata enne, kui paadi kiil vastu merepõhja kolksatas, ja olid päästmise hetkeks mõnda aega vees hulpinud. Õnneks jäi paadi kajuti lagi veepiirile ja sellel sai seista.
Rohkem päästjaid
Telvik tunnistas, et taolisi sündmusi läbi elanud inimesed vaatavad ka käimasolevale päästekomandode “optimeerimisele” pisut teise pilguga.
“Julgen kahelda, kas vabatahtlikud päästjad või mõnikümmend kilomeetrit kaugemal asunud komando mehed oleksid nii operatiivselt saanud reageerida. Pisut teistel asjaoludel, olgu selleks siis külmem vesi, suurem tuul, suurem sügavus või ka 3 millimeetrit teisel trajektooril lennanud malmikild, aset leidnud sündmused oleksid aga juba pisutki pikema reageerimise puhul võinud tähendada oluliselt kurvemaid tagajärgi, kui seda oli üks parandamist vajav puupaat. Seega, veelkord, suured tänud kõigile kiirelt tegutsenud päästjatele.”
