„Mulle meeldis Hiiumaa haiglas just see, et siin sai igasuguseid haigeid näha ja me oleme tegelikult igasuguseid näinud ka,“ ütleb legendaarne arst, kes pole kunagi oma patsientide arvu kokku lugenud.
Oma elust 53 aastat Hiiumaa inimesi ravinud Ruta Mihelson jõudis märtsi algul 85nda sünnipäevani. Ta ütleb, et sünnipäevad lihtsalt on kord aastas ja kui oma väiksele perele lisaks on palju sõpru-tuttavaid, siis on ka põhjust tähistamiseks. Ruta sõnul on tema ümber kolleege, kellega koos on mitu puuda soola ära söödud ja nendega on ikka tore kohtuda. Sünnipäevade puhul saavad nad tihtipeale kokku mõnes kohvikus. Varem armastati siis ka tantsida, nüüd veedetakse õhtut rahulikumalt.
Intervjuu jaoks kohtume Ruta ettepanekul Kärdla keskväljaku äärses kohvikus. Päikeselisel hommikul aurab kohv tassis ja on kerge juttu alustada.
Eesti keelt ei osanud
„Ma ei tea, kas ma praegu läheks arstiks õppima,“ lausub eakas daam mõtlikult ja küsib justkui iseendalt, et võib-olla valiks nüüd hoopis majanduse või juura? Jutu käigus mainib ta, et oma pojale ega pojatütrele ei ole ta arsti elukutset soovitanud. Kuid temast endast sai arst ema eeskujul.
Kuigi ta Riias põhikooli lõpetades oli õpetajale öelnud, et tema küll arstiks ega õpetajaks ei hakka, astus ta kuldmedalistina hiljem ometi Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Valikut toetas ka ema kõige parem sõbranna, kes oli siis Riia meditsiiniinstituudi kateedrijuhataja. „Ta arvas, et see on kena koht. Ja oligi,“ on Ruta toonase otsusega rahul.
Olen põhikohaga arst olnud ja pean tunnistama, et mu pere on sellest kannatada saanud.
Eesti keelt neiu algul ei osanud, teadis vaid, et on neliteist käänet. Ka vene keel polnud talle raske, sest sellest pidi ta end läbi pusima, kui nad koos lätlannast emaga saatsid postkaarte Siberi vangilaagrisse küüditatud kasuisale.
Ruta meenutab, et ülikooliõpingute lõpus valis ta Hiiumaale tuleku põhjendusega, et miks mitte. Ei huvitanud teda võimalus Pärnusse sanatooriumiarstiks minna ning millegipärast ei meeldinud ka väljavaade, olla arst Põlvas.
Sestpeale töötas ta sisearstina – ka siis, kui oli vahepeal kaheksa aastat haigla peaarstiks.
„Olen põhikohaga arst olnud ja pean tunnistama, et mu pere on sellest kannatada saanud,“ tõdeb ta tööaastatele tagasi vaadates. Kui kolleegidel oli teinekord laps tööl kaasas, siis dr Mihelsonil mitte.
Ohates leiab ta, et õnneks ei pidanud haigla personali lapsed ööpäevastes lasteaedades olema.
Oli nagu oli
Ehkki Ruta ei tööta enam praktiseeriva arstina, räägib ta meditsiiniteemadest kirglikult, arutledes näidete varal ala arengute üle.
Kui ta peale aastast Selja haiglas töötamist Kärdlas asunud haiglasse tööle tuli, oli hoone suhteliselt uus. Maja oli valminud kuus aastat varem, 1957. aastal.
Võrreldes uuenenud Hiiumaa haiglat endisega, möönab ta, et maja on ilus, „ära vuntsitud“ ja tingimused kahtlemata varasemast paremad. Ta on uues haiglas käinud nii patsiendina, haige saatjana, külastajana kui endise töötajana.
Ruta nendib, et „tema ajal“ tuli toime tulla just nende nappide vahendite ja võimalustega, mis kasutada olid. „Veel 20 aastat tagasi öeldi, et kui sa oled seal, pead hakkama saama,“ meenutab ta. Olevat olnud suuri kauplemisi selle üle, kas saata patsient mandrile ravile või mitte.
Tehnilised ja ravivõimalused on aastatega palju täpsemaks muutunud ja Ruta arvates on see positiivsete muutuste kõrval toonud kaasa ka arstide liialt kitsa spetsialiseerumise. Näiteks oli kord vaja öösel maolõikus teha ja ta palunud appi üht Tartust tulnud kirurgi, kuid see keeldus. See arst oli lõiganud vaid veresooni. Niisamuti on Ruta puutunud kokku kirurgidega, kel puudusid traumade ja luumurdude korral tegutsemise oskused.
Suure sündmusena mäletab Ruta aastat 2001, kui haiglasse ehitati lift. Aga tuleohu korral lifti ei tohtinud kasutada ja päästeõppuse ajal veeti patsiente trepist alla nii raamide kui tekkidega. Õppuse legend oli tookord, et üks patsient on vist jäänud koridori lõpus olnud WCsse kinni ja suitsu tõttu ei saa personal sinna minna. Appi tuli kutsuda mehed maskides.
Praegu on selline kogus korralik sisehaigustega haige keskmine ports.
Juba 15 aastat tagasi ehitati haigla siseosakonda omaette WCga palatid ja Ruta on mõelnud: kuidas õnnetusjuhtumi korral kindlaks teha, ega keegi kuskil kinni pole. Samas on olmetingimuste paranemine patsientidele mugav.
Tookord, aastal 2009, kaasajastati ka operatsiooniblokk ja sedagi peab Ruta siinse haiglaravi kvaliteedihüppeks. Oma äsjase tähelepaneku põhjal ütleb ta, et intensiivravi tuba näeb praegu välja põhimõtteliselt samasugune nagu siis.
Rutal pole kahtlust, et aja jooksul on muutunud ka haigused ja ravimid. Ilmestamiseks ütleb ta, et noore tohtrina oli tal kasutada kümmekond rohtu – sealhulgas mõned antibiootikumid – mis mõjusid. Kunagi oli üks arst saanud lausa ministri käskkirja, sest oli patsiendile kirjutanud välja kaheksa ravimit. „Praegu on selline kogus korralik sisehaigustega haige keskmine ports,“ teab ta, lisades, et nüüd ravimid ikka mõjuvad ka.
Jõudumööda jälgib Ruta muutusi digimeditsiini alal. Veel paar aastat tagasi olnud nii, et haiglaarst ei näinud seda, mida perearstid olid kirjutanud ja tekkisid lüngad ka haiglatevahelises infovoos. Ruta loodab, et need ebakõlad on tänaseks lahendatud.
Arvuti kasutamist õppis Ruta 90ndate lõpus täienduskursustel ja tema kümne viimase tööaasta jooksul said arvutid igapäevaseks. „See oli paratamatu, aga ega see asi mulle väga külge ei jäänud,“ tõdeb ta muiates. Praegu vaatab ta arvutist uudiseid, teeb makseid ja saadab meile ning näeb, kuidas arvuti lihtsustab nii mõndagi asjaajamist.
Usaldus peab olema
Neid muudatusi, mida üleilmselt ja riigisiseselt märgata võib, Ruta sõnul ravimitega ei leevenda. Ja ta ei oska öelda, mis see võluvits oleks.
Nagu meditsiinis nii ka ühiskonnas on Ruta arvates keskne küsimus usalduses või selle puudumises. „Kõike ei saa patsiendile ära seletada,“ teab ta oma kogemusest. Samamoodi teab ta, milline jõud on vastastikku lugupidaval silmast-silma suhtlemisel. Ta usub, et see pole nii üksnes meditsiinis, vaid ka muudel elualadel.
Näiteks hiljuti välja käidud mõtet kooli usundiõpetuse tundide kohta peab Ruta võimaluseks, mis paneks leplikumalt erimeelsustele vaatama.
Kuigi Ruta väidab, et tema elu täidab argipäev, tuleb vestlusest välja, et oma lähiringis tunneb ta mõttekaaslust ja koosolemise rõõmu. Toredaid mälestusi on tal sõpruskonna ühistelt reisidelt ja ooperikülastustelt ning tihti võib teda näha Hiiumaal toimuvatel klassikalise muusika kontsertidel. Selle pisiku olla ta saanud lapsepõlvekodust kaasa. Aia- ja käsitööd ning kokkamist teeb ta enda sõnul niipalju kui hädapärast vaja, kuid pinget pakuvad ristsõnad ja krimiromaanid, mõtteainet annab „päriskirjandus“ ning süvitsiminevad ajaleheartiklid. Ja kui saabub kevad, mis viib tema mõtted Tartu õpinguaega, kavatseb ta sõbrannadega jätkata kepikõndi ja loodusvaatlusi, milleks arstitöö kõrvalt aega ei jäänud.
