KORDONI kunstiresidentuuris peatus hiljuti Kanadast pärit, kuid USAs töötav kultuuriantropoloog ja kirjanik Justin Armstrong, kes uurib saarte- ja mandrikultuuri erinevusi.
Justin õpetab kirjutamist ja antropoloogiat Wellesley kolledžis Ameerika Ühendriikides. Kirjastus Routledge avaldas hiljuti Justin Armstrongi uusima raamatu “Anthropology, Islands, and the Search for Meaning in the Anthropocene” (Antropoloogia, saared ja antropotseeni mõtestamine).
Sa saabusid Kärdlasse 1. jaanuaril Bostonist. Kuidas möödunud aastal alguse saanud reis Ameerikast Hiiumaale kulges?
Justin: Veidi kummaline oli reisida just aastavahetuse 2023/2024 ajal, aga samas oli ka kuidagi pidulik ja samas üsna rahulik tunne. See oli pikk reis kahe ümberistumisega, kuid Tallinnast Kärdlasse oli mul täiesti omaette lend. See kogemus on ilmselt kõige lähemal eralennukiga lendamisele. Selleks ajaks, kui ma Hiiumaale jõudsin, olin üsna väsinud ja läbi külmunud.
Oled kirjutanud arvukalt artikleid ja publitseerinud raamatuid oma uurimistööst Põhja-Atlandi kaugete saarekogukondade juures, sealhulgas Islandil, Fääri saartel ja Newfoundlandil. Kuidas peegeldad saarte omapära, mis Sind kõige enam huvitab ning kuidas Sa tegelikult töötad end ümbritsevate paikade ja inimeste keskel?
Jah, Atlandi ookeani põhjaosas on midagi, mis tõmbab mind uurimistööga ikka ja jälle tagasi. Mõnes mõttes keerleb see tõmme vastuseta küsimuse ümber, millegi ümber, mis pidevalt mu mõtteid ja kirjutamist köidab. Saared on minu kui kultuuriantropoloogi jaoks olulised kohad; need paotavad akent maailma, mis on osa mandri igapäevastest kultuurivoogudest, olles samas ka iseseisvad. Saartel on alati veetlevaid inimesi, kohti ja asju ning on seetõttu olnud mulle omamoodi kinnisideeks juba lapsest saati. Mulle tundub, et otsin jätkuvalt midagi vastukaaluks oma lapsepõlvele, mis möödus Kanada sisemaa preeriates.
Saared on ainulaadsed, kuna kujutavad endast kultuuri ja ökoloogia mikrokosmost. Kohalik kultuur on tugevalt mõjutatud geograafilistest iseärasustest. Mind huvitavad pigem saare- ja mandrikultuuri väikesed erinevused, kõigel – toidust keeleni ja arhitektuurini – on eriline saareline vorm. Nende kultuuriliste muutuste päritolu on põnev avastada.
Nagu iga antropoloog, töötan ka mina selle nimel, et saada sundimatuks osaks saare igapäevaelus. See võib tähendada majade värvimist, homaaripüüniste vedamist või lihtsalt aega inimestega rääkimiseks ja nende jaoks oluliste asjade ära õppimist. Samuti võtan alati aega saare mitte-inimeselike aspektide – maastiku, loomade, objektide ja helide – vaatlemiseks ja nendega suhtlemiseks. Olen juba aastaid kogunud saarte helisid ja lisanud neid muusikaprojektidesse, mille kallal töötan.
Oled mitu aastat osalenud Roheneemesaarte hulka kuuluva Fogo saare kunstiresidentuuri programmis. Kas kirjeldaksid oma sealset ruumilise sekkumise projekti?
Osalesin Fogo saare töötoas Outport Interiors, mis tõi saarele kokku 16 kunstnikku, disainerit, arhitekti ja teadlast kogu maailmast, et arendada ideid veel poolelioleva Fogo saare residentuuriruumi loomiseks. Pärast esialgset kolmenädalast residentuuri olen pöördunud sinna mitmeid kordi tagasi, et jätkata tööd sama kultuurilise helimaastiku ruumiprojekti kallal. Lõpptulemusena moodustus heliklippidest sealse lifti taustaheli ja telefonikõnede ootemuusika.
Sa hakkasid antropoloogia magistriõpingute ajal graffitit uurima. Hiljem jätkasid hüljatud kohtade uurimist.
Minu doktoritöö kasvas välja saartel töötamisest, samuti hilisemast projektist mahajäetud Hornstrandiri poolsaarel kaugel Loode-Islandil, kus mu aeg kulus teeradade mustri kaardistamiseks, mida kohalikud inimesed on kasutanud sadu aastaid enne piirkonna inimtühjaks jäämist 1950-ndatel. Uurides nii kummituslinnu kui ka kaugeid saari, leian end tihti üsna eraldatud ja üksildastest kohtadest. Mõnikord võib see eraldatus viia võimsa üksindustundeni, mida õppisin kanaliseerima ja kuulama. Minu emotsionaalne seisund muutus omamoodi antropoloogiliseks “andmestikuks”.
Olen lummatud inimestest, kes jäävad nendesse kohtadesse, kas oma valiku või siis asjaolude tõttu. Sageli ütlevad nad mulle, et nad hindavad sõltumatust suurematest ühiskondlikest struktuuridest ning neil on kohusetunne koha kui sellise ees. Paljuski peavad nad end hääbuva eluviisi eestkostjaks ja kuraatoriks.
Ainus külaline, kes Sind siin residentuuris külastas, on rebane. Sa töötad käsikirja kallal, “mis dokumenteerib saarte enam-kui-inimesest koosnevate elementide ainulaadset kõla. See uurimus tegeleb kohtade ja esemete kui tähendusloome vahendamisega”. KORDONIS on Sul taas tegemist helidega. Mis Sind siin inspireerib?
Jah, rebane oli armas külaline! Päris hästi õppisin tundma ka linde, tuult, merd ja lund, aga ka hoonet ennast. Arvan, et see, kui kaua mul kulub koha mõistmiseks, sõltub minu eesmärkidest teatud asukohta külastada. Kui ma olen inimestega kohtumas ja nende lugusid kuulamas, siis arvan, et umbes nädala pärast tunnen kultuuriraamistikku päris hästi, aga ma ei tea, kas on võimalik kohast kunagi päriselt aru saada.
Reisile minnes võtan alati kaasa lihtsustatud helistuudio, et visandada ideid ja töödelda kogutud helisid. Minu helitöö on sageli kaja käsikirjadest, millega parajasti töötan. Kordonis ehitasin üles mõningad Hiiumaal kogutud helid, kuid enamasti kasutasin salvestusi väga kaugelt Shetlandi saarelt Foulalt, kus veetsin terve novembri.
Huvitaval kombel oli minu jaoks Kordonis ja Hiiumaal kõige inspireerivam heli suhteline puudumine. Vaikuses olemine on au ja privileeg ning see on miski, mida me tänapäeval just sageli ei kohta. Saarte vaikus on omaette helimaastik ja see on iseärasus, mida tahan edasi uurida. Mulle meeldiks kogeda Hiiumaa suvist helimaastikku, vastupidiselt talvisele helipildile, millesse ma äsja sukeldusin.
