„Lumehelbekesed!“ öeldakse tänapäeva noorte kohta. Sellega vist tahetakse öelda, et nad on hästi õrnad. Lähevad kergesti katki. Et iga asi läheb neile südamesse ja teeb haiget. Ja seda vist ei mõelda tavaliselt väga positiivselt.
Tänases Hiiu Lehes räägib psühholoog Kärt Lusmägi, et kohtab ikka veel üsna palju mõistmatust, mis koolipsühholoogidest üldse kasu on. Ja miks lapsed lihtsalt üle ei saa oma probleemidest. Mis mõttes, ei taha käia koolis? Tulgu lihtsalt. Mis mõttes on ärevus? „Meil vanasti…“
Aga kas kõik peab olema nii nagu vanasti? Kas sellest oli kasu, kui tuli teha asju, mis tekitasid vastikust? Kas see oli kuidagi parem, kui asjad käsu peale lihtsalt ära tehti? Ilma rõõmu tundmata? Kas see oli kuidagi edasiviiv, kui tunded tuli maha suruda?
Kärt Lusmägi leiab, et vaimsest tervisest võiks rohkem rääkida. Ja eriti noortega seoses.
Kui noored kasvavad üles keskkonnas, kus südame muredega õpetaja poole pöördumine on sama normaalne, kui küsida abi eesti keele grammatika mõistmiseks, oleks tulevikus tõenäoliselt vähem ka läbipõlemist, sügavat depressiooni, alkoholismi, suitsiidi.
Aeg, pidada tugevuseks kortsus kulmu ja rusikas kätt, võiks tõesti ümber olla. Selle asemele võiks tulla aeg, kus küsimusele: „Kuidas läheb?“ võiks julgelt vastata ka: „Ausalt öeldes päris raske on praegu selle inimeseks olemisega hakkama saada.“
Üks lumehelbeke võib kiiresti sulada, aga kui panna palju lumehelbekesi ühtekokku, on elektrikaablid ja puuoksad koorma all lookas ning pool Hiiumaad elektrita.
Mis nõrkusest me siis räägime.
Piret Eesmaa
