Liia Toom oli väike ja sitke naine, pealtnäha habras, samas tegus ja arukas ning jõudis oma eluajal teha meeletult palju. Kuni lõpuni välja jagus tal ideid ja loovust, tegemisi-toimetamisi ning muidugi hoolimist.
Õpetaja Siret Lahemaa ütleb, et ikka muretses Liia kõikide teiste pärast ja enda tervise üle ei kurtnud ta kunagi. Seepärast tuli teade Liia surmast tema käsitööringi kaaslaste jaoks väga ootamatult.
Liia tundus aastatest hoolimata nii vitaalne, lausa igavene, seepärast mõjus uskumatuna sõnum, et ta on nüüd lahkunud, seekord lõplikult ega astu enam kunagi Kõrgessaare raamatukogu uksest sisse, särav naeratus näol ja uued ideed kaasas.
Käsitööringi Lauka Lapimutid liikmetega istuti koos, süüdati küünal ja meenutati koosoldud aegu. Käsitööõpetajatega on vastastikku helistatud ja meenutatud – kõned venivad pikaks ja jutud ei lõpe, sest Liiast on palju rääkida ja ikka head.
„Liia oli igiliikur – tohutu energia ja tahtmisega, hästi empaatiline – alati oli tema see, kes muretses, kes kuidas kohale saab, kas kõik on korraldatud, kas kõik on kõigil hästi,“ sellisena meenutavad teda kaaslased. Nüüd ongi õhus küsimus, kes ringi vedama hakkab, kes veel niimoodi tagant utsitab, et ikka kokku saadaks ja näitusi korraldataks. Ta oli tõeline eestvedaja, kes samal ajal ei olnud kõrvaltvaataja, vaid ikka ise kättpidi iga töö juures, olgu selleks või vaibakloppimine.
Käsitöö oli huvitegevus, millest Liia vaimustus ja millesse väga põhjalikult süvenes nii koolis töötades kui pensionieas. Aina omandas ta uusi oskusi, et neid siis teistega jagada.
Siret meenutas aegu, kui ta Lauka koolis õpetajana tööd alustas ning kedagi õieti veel ei tundnudki. Käsitööõpetajate ainesektsiooni kogunemisel tekkis siis mõte korraldada käsitöölaager. Liia pakkus, et laagri võiks teha Kõpu koolimajas ning idee läks lendu. Laagris tehti koos valmis isegi käsitööõpetajate lipp. Kui noorematel tuli muidki asju peale, siis Liia oli see, kes laagrite asja ikka edasi ajas.
85 eluaastat on väärikas iga ja Liia jõudis selle ajaga palju. Olla abikaasa, ema, vanaema ja vanavanaema, aga teha ka oma tööd nii põhjalikult ja hästi, et suuta luua muutusi.
Minu tutvus temaga algas siis, kui Liiast sai Kõpu internaatkooli direktor ja õpetaja. Tema tulekuga algas Kõpu koolis Liia Toomi Aeg – kahtlemata oli see kool tema elutöö.
Kõpu koolist, mida enne seda tunti kui kohta, kuhu pahad ja rumalad tarkadelt ja headelt jalust ära saadeti, sai uhke kool, mis aitas lapsi, kes rohkem abi vajasid.
Liia uuendas nii Kõpu kooli nägu, sisu kui mainet. Ärapõlenud vana maja asemele ehitas ta uue kaasaegse koolimaja, korda tehti ka kõik varasemad koolihooned.
Liia ise ei olnud kunagi kõrvaltvaataja ja käskija, vaid alati ise kättpidi juures. Õpetas lastele käsitööd ja lihtsaid oskusi, mida elus ikka vaja läheb. Kui vaja, sõidutas neid ise kooli ja koolist koju, aga mis kõige tähtsam, ta hoolis neist. Mõni kolleeg isegi kurtis, et Liia annab lastele liiga palju õigust, aga see oli tema viis, olla hea juht. Liia hoolis ka oma õpetajatest ning uskus alati, et heaga saavutab rohkem kui kurjaga.
„Tema kooliajal olid Kõpu kooli lapsed heatahtlikud, hoitud, iseseisvad ja sõbralikud – kogu kooli õhkkond oli selle juures hästi oluline,“ ütleb Siret, kolleeg Liia koolis töötamise ajast.
Liiale läks väga korda ka see, kuidas Kõpu kooli lastel läheb peale kooli lõpetamist. Ta tundis huvi, millised on nende edasiõppimise võimalused ja püüdis neid võimalusi juurde luua. Hoidis silma peal, kuidas neil uues koolis läheb ja kas nad saavad elus hakkama…
Liia kauaaegne kolleeg, koolijuht Ivo Eesmaa ütles, et jääb teda mäletama eelkõige Kõpu kooli juhina: „Selles koolis õppisid lapsed, kelle jaoks kodu ei olnud alati turvalisim paik. Liia oli juht, kelles elas eelkõige kutsumus teenida kogukonda, mille keskel elad, korraldada võimalikult turvaline elu ja olu neile lastele, kellele saatus ei olnud ülearu armuline. Liia pidas selle korvamist kooli peamiseks ülesandeks. Oma emalikul, rahulikul ja tasasel moel toimetades oli ta väga sihikindel oma eesmärkide seadmisel ning koos kogu kooliperega edukas oma missioonis. Negatiivse auraga eriinternaatkoolist sai Liia eestvedamisel väga hea kool ja samal ajal soe ja turvaline kodu neile, kes vajasid erilist viisi õppimiseks, kelle õpetamisel oli vaja olla kannatlik ja järjekindel. Kõpu kool oli eelkõige nende eriliste laste, aga ka kogukonna teenimisel asendamatu. Nii, nagu Liia oli asendamatu meile kõigile. Kõpus seda mõisteti, Hiiumaal tervikuna paraku mitte alati.“
Liia pani õla alla ka siis, kui me Kõpu poolsaare lapsevanematega 1991. aastal Eesti taasiseseisvumise tuules Kõpus algkooli avasime. Meie väike koolimaja asus küll kaugel Kalana külas Metsavahil, aga ühel päeval nädalas andsid meie lastele tunde Kõpu internaatkooli õpetajad. Kui Kõpus valmis uus ja ilus koolimaja, sai meie väike algkool selles päris oma ruumid. Liia heatahtlikku tuge Kõpu algkoolile oli kogu aeg tunda.
Liia, kes oli pärit Petserimaalt, kurtis vahel, et hiidlased pole teda omaks võtnud, aga ta ise oli suurim Hiiumaa patrioot. Siret toob näitena, et kui koolile oli vaja midagi osta, näiteks arvuteid, siis soetas Liia need ikka kohalikult ettevõtjalt. Kuigi teadis, et mandrilt saaks odavamalt. „See raha jääb siia nendele inimestele kasutada ja see on hiidlaste heaks,“ oli Liia öelnud.
Liia naabrimees Tahkunas, Raimo Pullat oli kurba uudist kuuldes lausa õnnetu – Liia oli nii hea inimene, tore ja tragi naabrinaine, kellega oli mõnus juttu puhuda ja kelle juurest minnes said ikka kaasa tillivarre või sibulapealse.
Sügav kaastunne kõigile lähedastele Liia Toomi kaotuse puhul.
HARDA ROOSNA
