Eile liigutati Pühalepa kirikutorni kiivrit, mille asemele pannakse varsti uus. Uues on säilinud jupike vana emapuud, millel sõnum minevikust – „1838. See on torni vanus.“ Torni tipust alla toodud kukele on maalitud aastaarv 1872.
Tornikiivri teisaldamisele kogunenud ajaloohuvilised ootasid läbematult muna ja kuke allatoomist just selle aastaarvu ja selle pärast, mis seal muna sees võiks olla. Sõnumid minevikust, mida saab tänases päevas lugeda. Nagu ajamasinad.
See kukk oli väga tähtis teemärk mu sealkandis elanud vanaemale ja -tädile, kelle jaoks oli tavaline Pühalepa ja Kärdla vahel edasi-tagasi jalgsi liikuda. Kui kukk paistma hakkas, oli kodu lähedal. Loomulikult tahtsin seda kukke oma käes hoida ja sellest pilti teha ning tulevikku sellest jälje jätta.
Tuleviku inimestel ei tohiks küll tekkida peaaegu ühtegi küsimust selle kohta, mismoodi elati 2020ndatel aastatel, arvestades seda, kui palju me praegu pildistame. Ent neil võib tekkida raskusi arusaamisega, miks hoiab üks inimene seda kukke üldse oma käes. Ma ütlen.
Asi pole lihtsalt selles, et see kukk käis 2023. aasta jaanuaris kirikutorni otsast all ja mina olin siis kohal, vaid… Sellel pildil on inimene, kes kujutab kirikust mõeldes alati ette Pühalepa kiriku torni, sest see on kirik, mida ta on oma elus kõige rohkem näinud. Ja see tähendab, et alati, kui ta mõtleb kirikust, siis mõtleb ta sellest tornikukest. Ja kui ta seda kukke käes hoidis, tundis ta korraks, et ajalugu on tema käte vahel materialiseerunud. Ta tundis, kuidas vuhises korraks läbi helendava tunneli tagasi minevikku ja siis korraks tulevikku ka. Ta on kindel, et see on lähim võimalik kogemus ajamasinast.
Piret Eesmaa
