Loodushoid on võimalik ja jätkusuutlik ennekõike läbi kodukoha armastuse ja omanikutunde. Hiiumaa metsi tuleb nii majandada kui kaitsta selliselt, et säiliks hiidlaste elulaad ning ei satutaks konflikti omanike huvide ja õigustega.
Hiljuti välja käidud kava, rajada Hiiumaa riigimaadele rahvuspark, on tekitanud mitmeid küsimusi. Esiteks, kas piirdutakse vaid riigimaaga või laieneb rahvuspark mõne aja pärast ka eramaadele? Teiseks, kuidas mõjub majandamiskeeld Hiiumaa tööhõivele ja ettevõtlusele. Parempoolsed on seisukohal, et Hiiumaa ei vaja uut rahvusparki, sest riik saab riigimetsa kaitsta ka ilma selleta.
Keskkonnaprobleemid ja elurikkuse säilitamine on riikliku tasandi küsimused, mida Hiiumaa rahvuspark ei lahendaks. Eesti looduskasutuse põhiprobleem pole mitte metsade majandamine, vaid taastumatute energiaallikate kaevandamise tõttu tekkiv süsinik, mis soojendab maakera ja hävitab elurikkust. Pole mõeldav, et Hiiumaa, kui Eesti üks metsasemaid piirkondi, ja selle kogukond, peaksid kompenseerima ülejäänud Eesti põllumajanduse, Harju- ja Tartumaa valglinnastumise, Ida-Viru energiatööstuse, maanteed, elektriliinid jne.
Metsade majandamine ei kaota metsi, nii nagu põlluharimine ei kaota põlde. Ilmselgelt on tarvis vaadata, et ka vanade metsade liikidel oleks kohti, kus elada. Neid kokkuleppeid saab teha ainult koos maaomanikega. Eriti altid on selleks suurmaaomanikud, kelle majandamistegevuses on teatav paindlikkus, mängida ümber raieotsuseid. Samuti saaks vanade metsade hoidmisel loota nendele linnas elavatele ja maakodusid saarel omavatele inimestele, kelle igapäevase leiva jaoks ei olegi tarvis metsa kasutada.
Veelgi lihtsam on vanu metsi kaitsta riigil kui Eesti suurimal metsaomanikul. 2018. aasta seisuga kuulus pea pool kogu Eesti metsamaast riigile. Sellest peaks piisama nii kaitsmiseks kui mõistlikuks majandamiseks, ilma, et oleks tarvis eraomanikele täiendavalt looduskaitselisi piiranguid seada.
Erametsale piirangute mitte seadmise kasuks räägib seegi, et sageli on eraomanik riigist hoolivam ja tähelepanelikum peremees.
Ikka näeb tee ääres raiesmikke ja noorendikke, mis on ju metsa majandamise juures normaalne nähtus. Nii on ka Käina-Kärdla tee ääres näha eri järkudes lanke, kus tehakse erinevaid metsamajanduslikke töid. Juba mitu aastat märkasin ühe sellise langi ääres ilusat mändi. Tema okaste värv, okste horisontaalsus, võra proportsionaalsus olid muude mändide taustal eriliselt silmatorkavad. Omamoodi nagu lõunamaine ilu siin põhjamaises metsas.
Kui sõitsin üksi Kärdla poole, lehvitasin talle, kui kellegagi koos, siis püüdsin tallegi seda puud näidata. Paari bussiekskursiooni juhtides lasin lausa bussi kinni pidada, et kõik ikka näeksid. See mänd oli vist isegi raielangi piiride sees, aga küllap harvesterijuht seda märkas ja puu kasvama jättis.
Ja nüüd, paar kuud tagasi, oli sel raiesmikul tehtud järjekordset raielangil tehtavat tööd. Nimelt maapinna ettevalmistust uue metsa istutamiseks ja selle käigus oli koristatud ka raiejäätmed ja kasvama jäetud puud. Nii ka mu lemmikpuu seal tee ääres. Nüüd vaatan veel kändu.
Hiidlase, metsaomaniku ja parempoolsena olen veendunud, et hiidlased oskavad oma metsi väärtustada, mõistes nii metsanduse majanduslikku kui loodushoiu poolt.
