Viimasel rahvaloendusel tõusis nende Hiiumaa inimeste arv, kes märkisid ennast oskavat murdekeelt. Hiiu keele uurija Järvi Kokla ütleb, et see näitaja peaks olema hoopis suurem, küsimus on murdekeele oskuse teadvustamises.
Kärdla raamatukogu aknaalusest, raamaturiiulitega varjatud nurgakesest kostab tol reedel tugevat ö-hääliku kõla. Järvi Kokla ei too seda esile tahtlikult, vaid nii kõlabki tema emakeel. Samamoodi tuhandetel hiidlastel, kes räägivad murret igapäevaselt, seda endale teadvustamata.
Kui ma kuulan, siis sinu ö kõlab tunduvalt tugevamalt kui saarlastel. Kas hiidlaste ö ongi rohkem ö kui saarlastel?
Ma helistasin siia tulles Ellen Niidule, kes on saarlasest murdeuurija Tartu ülikoolis, ja küsisin: „Tead, Ellen, ma olen su käest seda sada korda küsinud, aga ma küsin veel: Kas Hiiumaa ja Saaremaa ö on erinevad?
Nagunii ajakirjanik küsib selle kohta.“ Ta vastas, et ta ei tea. Küsisin siis, kas seda on uuritud ja ta vastas, et ei ole. See olekski hea uurimisteema just seepärast, et ükski keeleteadlane pole märganud, et nad on erinevad, aga inimesed ise millegipärast arvavad, et on. Ma arvan, et erinevaks pidamise põhjus on lihtsalt selles, et tahetakse erinevad olla. Võikski teha sellise katse, et panna segamini hiidlased ja saarlased, ja vaadata, kas võõras saab aru, kumb on kumb? Ma olen ise teinud ükskord selle vea, et küsisin ühe bussijuhi käest tema ö-d kuuldes, kas ta on saarlane. Aga oli Hiiumaa mees ja vihastas õudselt mu peale.
Rahvaloenduse tulemused näitasid, et murdekeele kõnelejate arv oli Hiiumaal 11% kasvanud, võrreldes eelmise korraga. Arvatakse, et murdekeele oskus vajub vaikselt ära, aga tuleb hoopis välja, et inimesed oskavad rohkem.
Vikerraadios oli just saade, kus küsiti, kas see on meie soovmõtlemine või on tõesti murdekeele rääkijate arv kasvanud. Ma ausalt öeldes arvan, et murdeoskajate arv ei ole kasvanud, vaid inimeste teadlikkus sellest, et see keel, mida nad räägivad, ongi murre. Hiiumaal on viimased seitse aastat hiiu keelest räägitud. 2015 tuli „Hiiu sõnaraamat“, 2016 „Hiiu keele raamand“, 2017 „Hiidlaste vähene naljaraamand“ ja hiiukeelne luulekogu „Ole ise“, 2019 „Partsi Peetri pajatusi“. „Mamma lood“ on teinud hästi suure töö. Inimesed on aru saanud, et see keel, mida me räägime, ongi hiiu keel. Koolides on tehtud luulevõistlusi, Kärdla algklassidel on lausa hiiu kultuuri kursus. Keeleteadlikkus on kasvanud. On olnud perioode, kus murde rääkimist on peetud rumaluse ja mahajäämuse märgiks. Seda mitte ainult nõukogude ajal, vaid ka vabariigi algusaastatel. Noorel riigil oli vaja ühtset kirjakeelt ja murded lükati eemale. Murrete hääbumisele aitas kaasa ka linnastumine. Kui lõpuks avastati, et murre on rikkus ja väärtus, oli juba palju kaotsi läinud. Nüüd on inimesed saanud teadlikumaks ja tähtis ongi see, et inimesed tunneksid, et murde oskamine on positiivne asi ja selle üle tasub uhke olla. Siin ei ole midagi häbeneda, vaid see on tõesti midagi, mis teeb su eriliseks. Oma murdeoskust võib olla raske hinnata ka selle tõttu, et hiiu keel on ju eesti ühiskeelega üsna sarnane. Põhiline erinevus on ikkagi häälduses. Grammatika on enam-vähem sarnane. Sõnavaras on erinevusi, aga mitte nii palju kui Lõuna-Eesti murretes. Millegipärast mõeldakse murdest tihti nagu võõrkeelest: kui aru ei saa, siis on eraldi keel, eraldi murre. Kui saan aru, siis ei ole. Lõuna-Eesti murretest me hästi aru ei saa, järelikult on see midagi teistsugust, murre. Mulle endalegi on öeldud, et kuule, räägi hiiu keeles. Kui ma vastan, et ma ju räägingi, siis imestatakse, et aga ma saan ju kõigest aru. Või kui kuulen mõnd hiidlast, kes räägib mõnusat murret ja kiidan, et sa räägid nii ilusat hiiu keelt, vastatakse: „Äi reegi, ma’p oskagid iiu keeld.“ See on inimese emakeel, ta räägib seda iga päev ega mõtle selle peale, kas see on nüüd hiiu või eesti keel.
Saarte murdest kostab jah pigem seesama ö-häälik, palatalisatsiooni puudumine, laulev rütm.
Sellepärast seda hiiu ja saare keelt peabki kogu aeg hästi julgelt ja valjusti rääkima. Igasse maakonda oma Margus Muld!
Kas Margus Muld on Eestis saarte murde käilakuju?
Kui on avaliku elu tegelane, kes kasutab murret meedias ja veel peauudistes, aitab see väga palju kaasa. Praegu sellist hiidlast, kes pidevalt raadios või televiisoris hiiu keelt räägiks, ei ole. Aga hiiu keel on jäädvustatud filmis, mida kõik eesti lapsed näinud on. „Lotte ja kuukivi saladuses“ räägib rännukoer Klaus väga ilusat hiiu keelt. Meil oli Endel Saar, tema rääkis hiiu keeles, kui üleriigilistele uudistele lugusid tegi. Minu lemmiklause temalt oli ühes talvises uudises : „Ja need, kis soovisid, viidi migrubussidega üle jeetee.“ Kirjapandult läheb ka sellest pool kaotsi, sest nagu öeldud, hiiu keele eripära on just omapärases hääldamises, mida on võimatu kirja panna.
Hiidlaste-saarlaste omapära on ju ka see, et kui nad televisioonis või raadios räägivad, siis ikka oma murdes. Kui Võru- või Põlvamaal kellelegi mikrofon nina alla panna, siis räägitakse aga hoopis veel selgemas kirjakeeles kui meie. Mitte murdes.
Eks see häda ongi, et kui inimesele pannakse mikrofon nina ette, hakkab ta kohe korrektselt ja selgelt, kirjakeele sõnadega rääkima. Hiiu ja saare keel põhinevad just teistsugusel hääldamisel ja seda on raskem järsult muuta.
Tihti kasutavad saarlased ennast saarlasena määratledes kirjakeeles läbivalt ö-tähte. Vahel lausa häirib. Kas hiidlased teevad seda ka ja kuidas sa sellesse suhtud?
Saarte murdega on see häda, et palatalisatsiooni puudumist ei saa kirja panna, laulvalt rääkimist ei saa ka kirja panna. See, mida lisaks teistmoodi sõnadele kirja saab panna, ongi ö-täht. See ei tohiks häirida, sest see on tõesti üks iseloomulikumaid asju, millega saab oma murret näidata.
Mulle tundub, et saarlased on ö natuke ära kaaperdanud.
Ma olen mõelnud, miks see nii on, ja arvan, et saarlasi on lihtsalt neli korda rohkem kuulda. Viimastel aastatel on ö-st tehtud tõesti nagu saarlaste kaubamärk, millega saab kõike head ja saaremaist turundada.
Ö kasutamisega seoses olen ma täheldanud koolis tunde andes, et paljud noored kirjutavad töödes tihti ö asemel hoopis õ. Justkui kardavad, et panevad ö-tähti liiga palju. Teised kirjutavad läbivalt ainult ö.
See laps, kes kirjutab läbivalt ö-tähte, teeb selles mõttes õigesti, et ta paneb kirja selle hääliku, mida ta kuuleb. Kes kirjutab ö asemel õ, on ära õppinud, et ka selline häälik ja täht on olemas. Kuna raske on meelde jätta, millises sõnas on ö ja millises õ, siis pannakse igaks juhuks mõnikord ka õ. Äkki satub õigesse sõnasse. Lapsed ju küsivad täiesti siiralt: „Öpetaja, kas ma panen konksu või täppidega ö.“ See häälik, millega tema kõrvad harjunud on, on igal juhul ö, aga ta teab, et kirjutades käib mõnel ö-l konks ja mõnel täpid.
Kust sinu enda huvi hiiu keele vastu tuli?
See huvi tekkis juba lapsena. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla sellepärast, et mu ema oli mandrilt ja kui meie mandrisugulased külla tulid, siis nad pöörasid alati tähelepanu sellele, kuidas me rääkisime. Ahvisid ja naersid meie lamedalt hääldatud potti, panni ja lolli ja meie ö-d. See oli nende meelest õudselt naljakas. Siis hakkasin aru saama, et ema ja isa räägivad mul erinevaid keeli. Hakkasin üles kirjutama sõnu ja lauseid, mida vanaema ja isa kasutasid.
Kui terve pere, naabrid ja kõik ümberringi räägivad ühtmoodi, miks sa peaksid analüüsima, mis keel see on, mida me räägime. Keel on suhtlusvahend, seda lihtsalt kasutatakse. Mulle pakkus eesti keel üldse huvi. Selle eest tänan oma eesti keele õpetajat Aare Ristmäge. Gümnaasiumis huvi süvenes, lugesin igasuguseid keeleraamatuid ja läksingi ülikooli eesti keelt õppima.
Hästi tore arusaamine tuli siis, kui ma Jyväskylä ülikoolis vahetusüliõpilasena käisin kakskeelsuse loengutes ja sain teada, et viipekeelsed inimesed on kakskeelsed. Ma ei olnud sellele kunagi mõelnud. Neil on kaks emakeelt, üks on kirjakeel ja teine viipekeel. Nad on sünnist saati kakskeelsed, õpivad need kaks keelt korraga. Hiidlased ja saarlased on ju tegelikult samasugused. Kodus kuuled ja räägid kohalikku murret. Koolis õpid, telekast ja raadiost kuuled ning raamatutest loed eesti ühiskeelt ja kirjakeelt. Elad paralleelselt kahes keeles ja oskad ühelt keelelt teisele ümber lülituda.
Jõuamegi lõpuks selleni, et hiidlastel tuleb lihtsalt oma kakskeelsust mõista. Need 32%, kes rahvaloendusel märkisid, et oskavad hiiu keelt, on sellest aru saanud.
Just nimelt. Ilmselt räägivad ka paljud teised hiidlased kaht keelt, aga nad pole sellele mõelnud. Sellepärast tulebki anda välja hiiu keele raamatuid, teha teatrietendusi, õpetada koolis hiiu keelt ja kultuuri ning rääkida julgelt hiiu keeles, siis läheb see protsent veel suuremaks.
JÄRVI KOKLA
Sündinud 1968 Hiiumaal
Lõpe külas
Haridus
2003–2008 Tartu ülikooli haridusteaduskond, koolikorralduse magister
1986–1991 Tartu ülikooli filoloogiateaduskond, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
1983–1986 Kärdla Keskkool
1975–1983 Palade 8-klassiline kool
Töökohad
2011– Tuglase Selts, koolitus- ja lõimumisjuht
1994–2011 Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretär
1991–1994 Tartu Ülikooli eesti keele kateedri vanemlaborant
Hiiu keel
TÕLKED JA TEKSTID
Tuttava linna tuled – Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise, Sirp 24.07.2020
Luulekogu „Ole ise“ (EKSA, 2017)
Heli Laaksose luuletused hiiu keeles
Hiiu keele õpik ja lugemik „Hiiu keele raamand“ (Hiiu Öko, 2016)
Hiiu murrakute ülevaade koguteoses „Hiiumaa“ (koostöös Meeli Sedrikuga) 2015
Artikkel hiiu keelest Tõnu Õnnepalu näidendi „Vennas“ kavalehel. Eesti Draamateater, 2013
Aino Kallase näidendi „Mallen tunnustukset“ tõlge hiiu keelde
(„Malle pihtimused“) – esitati Kassari Haridusseltsi suveetendusena 2012. aastal
1991 Tartu Ülikoolis diplomitöö „Koduloomade nimetused Pühalepa murrakus“
Tunnustused
2022 Hiiumaa aasta koolitaja
2018 Hiiumaa kultuurkapitali aastapreemia
2018 Valgetähe V klassi teenetemärk
2018 August Sanga luuletõlke auhind Heli Laaksose luuletuse „Pallaad“ tõlke eest.
2016 Pühalepa triip
2016 Aino Kallase auhind
Hiiumaal hiiu nimega
Hiiukeelsete raamatute kaanel on autorina Järvi Kokla nimi, Hiiumaa aasta koolitajaks tunnistati aga Järvi Lipasti. Järviga rääkides selgub, et Kokla on ta neiupõlvenimi ja Hiiumaal kasutab ta ikka seda, sest see nimi kannab ka hiiu identiteeti. „Kokla perenimi on nii hiiumaine kui üldse olla saab, seda mujal antud ei ole. See nimi reedab kohe, et oled pärit Hiiumaalt.“ Kokla nimi pandi umbes 200 aastat tagasi Paluküla Mäe Jüri Peedule. Seega on kõik Koklad otsapidi Hiiumaalt pärit.
