Eesti väiketalunikud andsid tugeva signaali, et uues maaeluarengukavas on nende positsiooni tugevalt nõrgendatud. Kelle survel? Kui vaatame uute tulijate statistikat maal ja üldse väikeettevõtluse arengut, siis näeme, et enne riigikogu valimisi lubatu on ununenud. Keegi ei vastuta? Paratamatus? Euroopa arengud sunnivad? Ministrid on meil võimetud?
Riigile kahjulikud otsused, mille suurmeister on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, on olnud nii rängad ja silmapaistvad, et nendele pole vaja siin eraldi osutadagi. Nüüd tahab eelnimetud “isamaaline” riigiteener kuuldavasti uutele siseriiklikele elektrirongidele panna kadakasaksa nimed – kena isamaalisus küll.
Hoopis varjulisemalt tegutseb Eestit suretades IRL-i tööriist Helir-Valdor Seeder, kes juba seitse aastat hoiab põllumajandusministri portfelli.
Seedri seitsme põllumajandusministri-aasta jooksul pole Eesti suutnud endale Euroopas võrdset kohtlemist tagada, kuigi valitsus seda avalikult tunnistada ei taha. Valitsus pole osanud teiste riikide moodi liigelda Euroopa Liidu seadusruumis ning Eesti peab leppima vaid palukestega, mis kukuvad sakste laualt. Tegematajätt on salakaval kuritegu, mille tulemusel maa vaesub, iive langeb, suletakse koole, õgvendatakse tulevast haritlaskonda, kes arendaks “teadmismahukat Eestit”. Kas niimoodi aetaksegi Eesti asja?
Vähem kui aasta eest tuli uudis, et OÜ Aravete Agro enamusosalus ehk 82 protsenti aktsiatest on müüdud Austria investorite grupile, kelle omandis oli enne seda Eestis juba kuus piimafarmi. Paar aastat tagasi müüdi Eesti magusatootmise sümbol Kalev välismaalastele. Eesti farme on aastaid endale soetanud ka Isamaaliidu ja Res Publica Liidu suur toetaja, Soome kodakondsusega investeerimispankur Joakim Helenius. Ärimehe toetus IRLile on taganud talle magusad kohad mõjukates riigi ettevõtete nõukogudes.
Hiljuti ostsid soomlased Valga lihatööstuse, Rakvere toidutööstus on juba aastaid soomlaste omanduses ja seda loetelu võiks jätkata lehekülgede kaupa. Trend on selge ning näitab, et rahvuslikku maamajandust toestavaid meetmeid pole valitsev hävitussalk tahtnud või suutnud ellu kutsuda.
Kolmandik piimatootmisest on juba välismaalaste käes, kuigi riik ei kipu siin statistikat analüüsima. Eestlastest omanikke jääb tegusate ettevõtjate seas järjest vähemaks. Ja neid viimaseidki Eesti omanike käes olevaid põllumajandusettevõtteid üritab minister välja suretada, lõpetades ebaseaduslikult pikaajalised põllumajandusmaa rendilepingud ühe suurema Eesti kapitali käes oleva piimatootja Tartu Agro OÜ-ga ja suurima tori hobusekasvataja Tori Hobusekasvandus OÜ-ga. Kas ka need riigimaad peavad saama kuuluma IRL-i suurtoetajatest välismaalastele?
Ühistulisest ettevõtlusest peetakse ainult loenguid, tegelikus elus pole miski muutunud. Ka põlistalude loosungiga üritati mängida nostalgilistele tunnetele, aga minister võiks nüüd seletada, kui kaugele on jõutud põlistalude riikliku väärtustamisega?
