Olles kord juba Pecsis, tuli kindlasti külastada ka Pinterkerti ehk Pinteri aeda. Janos Pinteri nimeline mees alustas oma villa juurde eksootiliste liikide istutamist ligi saja aasta eest, mõni aasta enne oma surma.
Koht oli lõunamaiste taimede jaoks väga soodsa mikrokliimaga: Pecsi linna kohale tõusval nõlval, põhjakaarest kaitstud kõrge mäevalliga. Vahepeal aed metsistus, ent hiljem taastatud, pakub nüüd meeleolukaid jalutuskäike kõigile huvilistele.
Nõlvaaed on liigestatud arvukatest treppidest, jalgrajad kulgevad serpentiinina aina ülespoole. Muuseas kasvavat ses aias Kesk-Euroopa suurimad arisoona küpressid. Ja tõesti, päris uhke eksemplar jäi seal ette. Okaspuudest tasub lisaks mainida kõrget idakuuske ning palgi mõõtu tüvega jugapuud korrapärase terrassitiigi ääres.
Viigipuud laiutasid uhkesti, täis veel rohelisi viljapunne. Tsitrusviljad ehtisid astlalist pontsirust. See Ida-Aasiast pärit apelsini- ja sidrunipuude sugulane on heitlehine ja võrdlemisi külmakindel. Eesti oludes paraku mitte, olen pontsiruse kasvatamise Hiiumaal järgi proovinud – nad hääbusid mõne aasta jooksul.
Aias on esindatud ka kohaliku floora esindajaid. Nii võis näha igihaljaid torkavat ruskust ning keeljat ruskust (Ruscus hypoglossum). Viimane põua tagajärjel kahjuks natuke närtsinud olemisega. Tema naabruses õitses paar euroopa alpikanni. Huvipakkuv oli kohalik pojeng Paeonia officinalis ssp banatica. Sel Balkani poolsaare pojengi alamliigil on isendirohkeimad kasvualad Lõuna-Ungaris, muuseas Pecsist idas ühel kaitsealal kasvab teda palju. Sinna paraku ei jõudnud, aga hea, et Pinteri aiaski tema ära nähtud sai. Küll kah põuast mitte just kõige parem nägi ta välja. Võib kujutleda, kui kaunid on Pecsi kandi metsad maikuus pojengide õitseajal…
Pinteri aia meeldejäävaimateks puudeks osutusid Vahemeremailt pärinevad juudapuud (Cercis siliquastrum). Korralikud kümnemeetrised puud, tumepeenrõmeliste tüvedega, üks iseäralikult punniline. Võrad rohelise sekka pruunipunakaskirjalised – ohtratest kauntest. Lillas lõhnavas liblikõite pilves juudapuud on vahemereliste kevadete üks kõrghetki.
Need juudapuud tunnevad end siin sedavõrd hästi, et on nõlvale laiali külvanud tiheda järglaste võsa. Mäherdune eksootiline umbrohupuu Ungaris! Samas pead tõstvas juudapuuvõsas igihaljendas toreda leiuna harilik maasikapuu (Arbutus unedo). Võib arvata, et mõni karmim talv on talle vahel liiga teinud, sest nõnda harulise põõsana kasvab ta siin. Ent kõrgust siiski mulle peagu rinnuni.
Teinegi igihaljas vahemeremaine puuliik on ses aias esindatud. Nimelt nõlvapidi üles minnes, allikakraani ja vaatepaviljoni lähistel sirgub värvitamm (Quercus coccifera). Algul arvasin selle külmadele veidi vastupidavamaks iilekstammeks. Sest üle kolme meetrine puu viskab kõrgust nii hästi, on sihvaka kujuga. Kuid ei, väikesed nahkjad lehed osutusid sakiliseservaliseks ja ümaraks. Niisiis tõesti värvitamm, kelle loodusliku leviku põhjapiir jääb siit üpris kaugele, Edela-Bulgaariasse. Seal sai neid kunagi vaatamas käidud…
Samast Pihenö vaatepaviljonist avanes imetore vaade. Karvase tamme ja juudapuu latvade vahelt Havihegyi kriitvalgete kaljunukkidega mäele, selle järel mõõtmatutesse kaugustesse.
Pinteri aiale on lisandunud uus osa, ülemine aed. See on pühendatud eeskätt kohalikule floorale. Tõttöelda paistis seal olevat põhiliselt kohaliku karvase tamme mets, mis alt lagedamaks raiutud. Aja kokkuhoiu mõttes jätsime sinna turnimise katki.
Kuid enne aiast lahkumist tahtsin ma kindlasti ära näha granaadipuu (Punica granatum). Kaasas olnud ungarlane Csabo küll veidi jahutas mu entusiasmi, öeldes, et tegelikult kasvatatakse
granaadipuid tema kodumaa aedades üpriski palju. Igatahes granaadipuu me siit üles leidsime. Helerohelises lehestikus lopsaka paljuharulise põõsa, okstel päiksepaistes läiklemas granaadid. Veel rohelised, ent sügise edenedes saavad need kindlasti küpseks.
