Statistikaamet võttis sellest aastast kasutusele paiknemisindeksi, mis Hiiumaa elanike arvu vähendas koguni kümnendiku ehk 1060 elaniku võrra.
Erinevalt varasemast rahvastikuregistri-põhisest metoodikast, seostab statistikaamet eri registritest saadud andmeid ja järeldab nende põhjal, kui palju inimesi mingis maakonnas tegelikult elab.
Hiiumaa puhul tuleb arvestusaluse muutumise mõju selgelt välja eelmise aasta alguse andmete võrdlemisel. Võttes aluseks rahvastikuregistri (RR) andmed – nagu statistikaamet seda eelmise aasta lõpuni tegi – oli 2021. aasta alguses Hiiumaa rahvaarv 9381 elanikku.
Rakendades paiknemisindeksit, oli tulemus 784 inimese võrra väiksem, 8597. Uue metoodika järgi oli tänavuse aasta esimesel päeval Hiiumaa rahvaarvuks 8497 inimest.
Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik vastas Hiiu Lehe päringule, et uut metoodikat – paiknemise indeksit – kasutab statistikaamet alates 2022. aastast. See aitab tema sõnul määrata tegelikku rahvaarvu.
“Kuna Hiiumaale on end palju inimesi registreerinud ilma, et tegelikkuses seal alaliselt elataks, siis mõjutabki uue metoodika kasutuselevõtt iseäranis palju just Hiiu maakonda,” ütles Loik.
Uus metoodika seab uude valgusesse ka seni kasutusel olnud rahvaarvu numbrid – vahe on üle tuhande elaniku. Hiiumaa vallavalitsus kasutab rahvastikuregistrist saadud andmeid, kinnitas vallavalitsuse spetsialist Riina Lilleõis. Neil andmetel oli selle aasta
1. jaanuaril saarel 9557 elanikku. Uue metoodikaga mõõdetud rahvaarvust erineb see 1060 elaniku võrra.
Erinevuses peegeldub nii metoodika muudatuse mõju kui elukohaandmete registreerimise aastasisene kõikumine. Lilleõie sõnul on märgata, et suviti suureneb rahvastikuregistris Hiiumaale elukoha registreerijate arv ja talveks see väheneb. Näiteks juuni alguses oli registri järgi elanike arv 9755, olles
u 200 võrra suurem kui aasta alguses.
Paiknemisindeks mõjutab eriti saari
Paiknemisindeks on mõeldud, vastamaks kahele küsimusele: kus inimene elab ja kellega koos. Eri andmekogudest kogutakse märke, mis võiksid viidata, kas kaks inimest elavad samas leibkonnas, st ühel aadressil. Sellisteks märkideks on muuhulgas vanemlus või lapsetoetuse maksmine teda hooldavale täiskasvanule. Ka on olulised märgid, mis seovad isikut mingite kohtadega, olgu see aadress rahvastikuregistris, omand, elektrivõrguga liitumise aadress või mis kandis on perearst, töökoht, kool, apteek, kust on ostetud digiretseptiga ravimeid.
Edasi hinnatakse tõenäosust, et isikud, keda mingi märk seob, ka tegelikult elavad koos. Sarnaselt arvutatakse ka tõenäosus, et isik elab teatud kohas. Isikuid, kohti ja nendevahelisi seoseid saab matemaatiliselt kirjeldada.
Uue metoodika tutvustuses juhitakse tähelepanu, et selle vahetumisel jääb Eesti rahvaarv samaks, kuid muutub kohalike omavalitsuste rahvaarv. Näiteks Tallinna elanike arv vähenes 1 protsendipunkti, Haapsalus suurenes kahe protsendipunkti võrra, Saaremaal oli langus 4, aga Muhu vallas 14, Vormsil 23, Ruhnul lausa 29 protsendipunkti.
Rahvastikuprognoosis veel ei kajastu
Loik möönis, et statistika andmebaasi rahvastikuprognoos, mis on koostatud kuni 2045. aastani, arvestusmetoodika muudatust praegu veel ei kajasta. Prognoos põhineb 2019. aasta andmetel, mis koguti toona kasutusel olnud metoodika alusel.
Ka aastal 2015 leidis aset rahvaarvu arvestamise metoodika muutus. Siis hakati elukoha andmeid võtma rahvastikuregistri, mitte enam rahvaloenduse järgi. Tookord Hiiumaa elanike arv suurenes statistiliselt
u 900 inimese võrra.
Statistikaameti kodulehel on paiknemisindeksil põhineva metoodika tutvustuses nenditud, et ükski mudel ega küsitlus ei kajasta absoluutset tõde rahvastiku kohta. “Inimeste loendamisel on vead paratamatud, kuid tuleb hoolt kanda, et vead oleksid võimalikult väiksed,” on seal kirjas.
Kas toetused sõltuvad rahvaarvust?
Hiiumaa arenduskeskuse töötajad on olnud mures, et koos elanike arvu statistilise vähenemisega kahanevad ka Hiiumaale suunatud regionaaltoetused, mille jagamisel võetakse arvesse elanike arvu.
Rahandusministeeriumi töötaja Geili Heinmaa selgitas, et
regionaalarengu toetusmeetmetes on rahajaotusvalemite puhul seni valdavalt kasutatud rahvastikuregistri andmeid. Edaspidi on plaanis vähemalt osa meetmete puhul kasutada uuel metoodikal põhinevaid andmeid. Kuid toetusmeetmete puhul ei ole rahvaarv ainus rahajagamise kriteerium. Maakondade rahvaarvude erinevuste tasakaalustamiseks jagatakse enamasti üks osa toetusmeetme vahenditest maakondade vahel võrdse summana. Samuti võetakse mitmete regionaalarengu meetmete puhul, olenevalt nende suunitlusest, arvesse erinevaid sotsiaalmajanduslikke näitajaid – näiteks SKP elaniku kohta, ettevõtlikkus, tööhõive määr. Mõnes meetmes on rahvaarvust maha arvatud suuremate linnade rahvaarvud või arvestatakse neid väiksema koefitsiendiga.
Küsis KATI KUKK