Kultuurimälestisena muinsuskaitse all olev Mänspäe kalmistu on sattunud vastakate vaadete vahele, samas on see võimaluseks leida asjaosaliste vahel üksmeel – kas hoolduskava toel või mõnel muul viisil.
Selleks, et kuulata ära ja arutada erinevaid arusaamu Mänspäe kalmistu hooldamise kohta, leidis juuli keskel aset kohtumine, kus osalesid muinsuskaitseameti, EELK Emmaste koguduse ja MTÜ Agapäeotsa seltsi esindajad.
Kutse seltsi juhatusse kuuluvalt Kristi Ugamilt said ka Emmaste osavalla vanem Tiit Reha ja Mänspe kalmistu kalmistuvaht Arno Õispuu, kes kohale tookord ei tulnud – osavallavanem oli parajasti puhkusel, kalmistuvaht muude töödega seotud.
Miljöö muutunud
Ringkäiku kalmistul juhtis Kristi Ugam, kes rääkis, et märgid kalmistumiljöö muutumisest olid täheldatavad juba ammusest ajast. Endisest, suurte puude varjus ja hekkidega sopiliseks kujunenud rahupaigast on viimastel aastatel maha raiutud palju puid. Ka suured kuused luiteharjal seisva kabeli eest on kadunud, kännud freesitud.
Ugam ütles, et järjest on vähendatud hauaridade vahele istutatud sireli- ja lumimarjapõõsaid, mis silmailule lisaks on kaitsnud pinnast erosiooni eest. Ta kinnitas, et peale tema on teisigi, kellele varasemast lagedam kalmistu võõras tundub.
Osapoolte kokkusaamise ajendiks sai ehmatus, mis tabas teda juunis surnuaiapühal. Selgus, et kaheksal hauaplatsil, mille eest ta hoolt kannab, olid neile istutatud lilled maha niidetud. Samasugune pilt oli avanenud veel kahel läheduses asunud hauaplatsil. Kummaline on, et kui Ugam rääkis õide puhkevatest lilledest, siis Mänspäe kalmistu kalmistuvaht Arne Õispuu mäletab, et tegu olnud juba kuivanud taimedega.
Mänspäe kabeli kunagise ehitusjuhi järglasena on Ugam jälginud ka pühakoja seisukorda, sestap juhtis ta tähelepanu 1908ndal aastal valminud hoone originaalvoodrile. See on tema arvates säilinud tänu puudele, mis veel hiljuti kabeli lõunakülge päikese lagundava toime eest kaitsesid. Kohtumise lõpuks ta nõustus, et korralik linaõlivärv kaitseb hoonet tõhusamalt ega tekita probleeme, mida hoonele liialt lähedal kasvavad puud kaasa toovad – näiteks suurem niiskus, juurte mõju vundamendile, kukkumisoht.
Muinsuskaitseameti Hiiumaa nõunik Katrin Koit möönis, et mälestistest ja nende väärtustest võib eri inimesel olla täiesti erinev arusaam. Kui ei ole kokku lepitud, kuidas neid hooldada, juhtub lihtsalt, et soovides parimat, hakkab igaüks oma suunas toimetama. Teisisõnu – kuni ei ole hoolduskava, pole ühist keelt, kokkulepet.
Põhimõtted kirja
Koit ütles, et ameti jaoks on kalmistu ajalooline koht, kuhu on maetud palju inimesi ja kus on nende hauatähised, kabel – kõik see kokku on mälestis. Haljastuse poole pealt on amet tema sõnul olnud pigem seda meelt, et seda ei pea palju olema – mida vähem, seda parem. “Läheneda tuleb igale mälestisele erinevalt ja igale kohale erinevalt ning vaja on leida kompromissid,” ütles ta.
Nõuniku arvates peaks hoolduskava tegemise käigus jääma võimalus kõigil soovijail oma arvamuse avaldamiseks – näiteks avalikul kokkusaamisel, kus tellija ehk osavald tutvustab kava kogukonnale. Koit soovitas kohalikul kogukonnal osavallaga läbi rääkida ja kokku leppida, kuidas Mänspäe kalmistut hooldada – kas, millal ja mida niita, milline peaks olema kalmistu pinnasele sobiv haljastus ja kui on näiteks vajadus ja soov uusi puid kasvama panna, siis leida nendele parim koht.
Kirikuõpetaja Hüllo-Kristjan Simson toetas mõtet ja ütles, et sarnaselt Mänspäe kalmistuga, mille haldajaks on Emmaste osavald, on Hiiumaa 14 kalmistust 11 puhul haldajaks kohalik omavalitsus. Kärdla kalmistut haldab OÜ Korrashoid ning Reigi ning Kõpu alumist kalmistut Reigi kogudus.
Simson ütles, et tema kogemuse põhjal on ikka inimesi, kes tahaksid kalmistu tihedamat ja tugevamat niitmist ning alati on n-ö puutumatuse või vähese sekkumise toetajaid. Hoolduskava koostades saaks vaidlejad tuua selgelt välja oma põhjendused ja jätta emotsioonid tahaplaanile.
Seni on hoolduskava ja projekt olemas Palade kalmistu kohta, need koostas maastikuarhitekt Kristiina Hellström. Hiiu Lehele ütles Hellström, kelle hinnangul on Mänspäe väga omapärane ja huvitav kalmistu, et mõtestatud kava võiks olla igal kalmistul, kuid kui hooldamiseks on väga vähe raha, siis pole kava olemasolul tähtsust.
Seda, kas kuskil on taolisi hoolduskavasid veel tehtud, osalejad ei teadnud. Pigem – nagu rääkis Hüllo-Kristjan
Simson, on kalmistute hooldustöid kavandades sealt n-ö läbi käidud ja vaadatud, mis võiks teisiti-paremini olla.
Tähistamine aitab
Emmaste osavallakogu liige ja ühtlasi Emmaste osavalla hallatava Emmaste Kommunaali juht Joosep Niit ütles, et osavallakogu kalmistute hoolduskava teemat arutanud ei ole. Talle teadaolevalt pole plaanis seda ka tellida. Tema sõnul peaks pigem tegema nii, et kui keegi midagi kalmistule istutab, tuleks see koht tähistada, et paistaks välja kõrge rohu seest. Hea oleks teavitada kas kalmistuvahti või valda – siis saab juhuslikku mahaniitmist vältida. Nagu aitab kaasa seegi, kui istutamise järel hauaplats korras hoida.
Niitmisteenust ostab osavald osaühingult Napid Papid ning Joosep Niit ütles, et nende tööga on seni väga rahul oldud ja mingit nurinat ei ole olnud.
Üheksandat aastat Mänspäe kalmistu kalmistuvahina töötav Arno Õispuu käib seal iga nädal mõne korra, koristab kui vaja ja kui niidetakse, riisub. Kui on kuivem, siis kastab lilli ja korjab metsa alt kokku vareste purukspekstud küünlad. Ükspäev sai neid 30liitriline ämber kolmveerandi jagu täis.
Hoolduskava vajaduse kohta ütles Õispuu, et tema seda öelda ei oska. Küll on ta tähele pannud, et haudadele tahetakse puid istutada, aga vist ei teata, et seda ei tohi teha. Mõtlema peaks kaugemale, mitukümmend, isegi sada aastat tulevikku, soovitas ta. Näitena tõi ta kalmistul kasvavad kased, mille juured hauapiirdeid ja tormiga kukkudes haudasid lõhuvad.
Niitmine ei ole kalmistuvahi töö, ütles ta. Varasematel aastatel on valla töötajad käinud kalmistut trimmeritega niitmas, aga kuna üks mees jäi pensionile ja teine on rivist väljas, siis vald ostis niitmisteenuse. Nüüd teevad töö ära kolm noormeest – kolm tundi ja surnuaed oli niidetud.
