Hiidlased on püüdnud kõigiti ukrainlasi aidata, nii neid, kes juba Hiiumaale saabunud, põgenikuna alles teel või veel sõjatules Ukrainas. Praeguseks on Hiiumaal varjul umbes 60 põgenikku, kellest üle poolte lapsed ja enamus täiskasvanutest naised. Mitmed on juba tööle saanud, lapsed käivad koolis või lasteaias.
Ukrainas aga jätkub sõda ja surevad inimesed, nii sõdurid kui tsiviilisikud. Seni kuni agressor ei peatu, on Ukrainast abivajajaid saabumas veelgi. Kõik nad tahavad tegelikult koju tagasi, Ukrainasse jäänud lähedaste juurde. Keegi neist pole vabal tahtel jätnud oma kodumaad. Seepärast on hästi tänuväärsed ka tillukesed toetusavaldused nagu juba toimunud Hiiumaa-Ukraina klubiõhtu või peagi saabuv keelekohvik. Aga ka see, et vald palkas tööle koordinaatori, Viktor Rõbtšenko, kes koondab kogu vajaliku info ja on abiks ukrainlastega suhtlemisel. Nagu ka see, kuidas kui Endrik Üksvärav oma kammerkooriga Collegium Musicale viis Ameerikasse Tüüri “Ukrainale”.
Muljeid esimeselt kohtumiselt ukrainlastega Kärdla raamatukogus jagas üks kohtumisel osalenu. Väikesed ukrainlased ja hiidlased hakkasid kohe koos mängima. Täiskasvanute suhtluses kujunes natuke segavaks, aga ka naermaajavaks faktoriks keeleerinevus. Vene keel on oskajale küll abiks ja Google tõlge on ka tore tööriist, aga see võib ka vigu teha ja siis saab natuke nalja. Nagu ikka kui eri keeltes kõnelevad inimesed kohe üksteisest aru ei saa.
Tõsisem viga on see kui me ei oska Krimmi õigele poolele paigutada. Kas Ukraina või Venemaa poolele. Loogika on tegelikult lihtne – see vara, mis relva jõul ausalt inimeselt röövitud, ei saa ju röövli omaks. Ikka on see selle oma, kellelt vara rööviti. Nagu näiteks president Pätsi ametikett, mis rööviti teise maailma sõja ajal ja on siiamaani Venemaal. Krimm niisamuti.
8. aprill 2022
