Erakogu Kui Viljo oli seitsmeaastane, suri isa ning ema jäi üksi kasvatama Viljot ja tema õde Ailit.
Viljo sugulaste hulgas oli mitmeid loominguliselt andekaid inimesi, kellelt poiss sai esimesed muusikalised mõjutused. 20 aastat tagasi Pereraadiole antud intervjuus meenutab Viljo, kuidas ta pisikese poisina Kärdla baptistikoguduse keelpillikooris “viiulit mängis” ‒ üks puupulk viiuliks ja teine poognaks. Eriti vaimustas teda puhkpillimuusika, mida ta võis kuulata “niikaua, kui orkester mängis”. Suuremaks saades tulid juba päris pillid ja päris muusika. Lapsepõlvest olid pärit ka vaimulikud mõjutused, osalemine pühapäevakooli töös ja Piibli lugemine. 13aastaselt elas Viljo läbi usulise äratuse ning oli sealtpeale Kärdla baptistikoguduse aktiivne liige.
Peale Kärdla keskkooli lõpetamist aastal 1948 otsustas Viljo pühenduda muusikale, alustades koorijuhtimise õpinguid Tallinna muusikakoolis. Kahe aasta pärast oli tal võimalus astuda samale erialale konservatooriumi. Eksamid läksid hästi ja koht näis olevat kindel. See oli aeg, mil konservatooriumis läbiviidud “puhastuse” käigus kaotasid töökoha mitmed kirikutes töötanud õppejõud, teiste hulgas ka oreliprofessor Hugo Lepnurm. Kui Viljolt tema usuliste tõekspidamiste kohta küsiti, ei varjanud ta oma usku ja seetõttu jäid tema ees konservatooriumi uksed suletuks. Kuna kristlasena puudus võimalus dirigendina tööle asuda, tuli õppida teine amet. Viljo asus õppima tehnikumi elektriasjandust. Ta jätkas ka muusikalist tegevust Tallinna Allika baptistikoguduses. Peale Kohila Baptistikoguduse koorijuhi Ruben Reinvalla küüditamist kutsuti Viljo Kohila koguduse koorijuhiks, kus ta töötas kaasa ligi kümme aastat. Oma eeskuju ja mentorina on Viljo maininud tolleaegset Allika, hiljem Oleviste koguduse dirigenti ja viiuldajat Ruudi Nõlvakut.
1953. aastal abiellus Viljo Kehrast pärit Ilmiga. 1960. aastal, kui peres oli juba kaks last ja elamistingimused Tallinnas väga kitsad, otsustati kolida Viljo kodukohta Hiiumaal. Kärdlas Vabaduse tänaval oli vanavanaisa Paavel Elleri maja tühjaks jäänud. Vanast vabrikutöölise majast sai peale ümberehitust külalislahke kodu, mis näis olevat seest suurem kui väljast. Kokku sündis Liikide perre viis last ‒ kolm poissi ja kaks tüdrukut. Oma muusikalise ande pärandas Viljo ka lastele, kellest kaks on lõpetanud Muusikaakadeemia ja töötavad õpetajatena muusikakoolides.
Viljo töötas mõned aastad Kärdla elektrijaamas, seejärel aga aastakümneid Hiiumaa sidesõlmes ‒ kuni pensionile jäämiseni 1990ndate lõpul. Tema hoole all olid telefonijaamade tuhanded releed, mis vajasid kontrollimist, reguleerimist ja korrastamist.
Viljo muusikaline tegevus jätkus Kärdla baptistikoguduses. Ta on juhatanud sega- ja meeskoori, mandoliinikoori ja kolm põlvkonda noortekoori. Tema juhendamisel tegutses Kärdla Baptistikoguduse juures väike puhkpilliorkester, mis esines kalmistupühadel. Viljo mängis klaverit ja orelit, viiulit ja erinevaid puhkpille. Oma armastust muusika vastu suutis Viljo edasi anda ka teistele, suutes laulma panna neidki, kes nii enda kui teiste arvates laulda ei osanud. Mitmed noored õppisid tema käe all dirigeerimist.
1970ndate algul asutas Viljo enda ja mitmete koguduseliikmete lastega lasteansambli, millest kujunes välja mitteametlik pühapäevakool. Selles osales ka allakirjutanu. Hoolimata ametlikust usuvabadusest, oli Nõukogude Liidus koguduste tegevus suuresti piiratud ning eriti oli keelu all laste- ja noortetegevus. Nii toimusid meie kokkusaamised sageli “sünnipäevade” nime all. Peamiselt peeti neid Liikide kodus. Lisaks lauluharjutusele kuulus õhtu juurde piiblilugu ning Ilmi valmistatud võileivad, kook ja morss. Esialgsetele lasteksülofonidele lisandusid peagi viiulid ja tšello. Hiljem jätkasime Viljo juhendamisel juba noortekoori ja ansamblina.
Aktiivne töö koguduse juures tekitas konflikte tollase riigivõimuga. Mõnelgi korral tuli “lubamatu tegevuse” eest trahvi maksta. Kuigi jätkamiseks tuli mõnel korral uusi väljundeid otsida, ei heidutanud see noori.
Vabaduse tulles avardusid ka tegutsemisvõimalused. Ühe tähtsündmusena toimus 1988. aastal G. F. Händeli “Messiase” osade kontsertettekanne Kärdla kirikus, kus lisaks Kärdla baptistikoguduse segakoori lauljatele osalesid mitmed lauljad mandrilt. See ettekanne on osaliselt jäädvustatud CD-l “Tuhandeil keelil”, millel on läbilõige Viljo tööst dirigendina.
Veel üks Viljo tegevusala on oluline. Kui 1975. aastal tulekahjus hävinud Palade palvemaja taastamist alustati, oli Viljo üks aktiivsemaid vabatahtlikke, innustades jõudumööda osalema ka noori. Mõned aastad hiljem oli Viljo ühe eestvedajana Kärdla baptistikoguduse, sellal Käina maanteel asunud palvela renoveerimistöödel, kaasates sinna eelkõige noori. Samuti jõudis ta Kohtla-Järve ja Elva palvelate ehitusele. Kõik toimus vabatahtliku tööna, vabast ajast ja oma kuludega.
Viljo töö muusiku, dirigendi ja noorte juhendajana on jätnud kustumatu jälje mitme põlvkonna eludesse. Mälestus Viljost jääb meie südameisse.
Kärdla Baptistikoguduse ja Palade Priikoguduse nimel
kunagine laulja ja ansambliliige
ENN VEEVO
