Oli sumekuldne jaanilaupäeva õhtupoolik. Meri sahises taamal Vesiotsa randa. Ja tuul sabises Pärna taluõue saarevõrades.
Kuid siis pilvines taas. Valge suveöö hämaruse eel läks seltskond Pärnamäe rängale. Kas just maarjasõnajalaõit otsima, aga siiski. Jäin üksi taluhoovi maha. Oli selline veidiks eraldumise ja järelemõtlemise vajadus. Kuidagi nukker…
Kiviaia tagant paistev meri oli halliks ja karedaks muutunud. Õhk niiske, ent soe. Ikkagi ju suvi. Viimane kord jäin Saarnakile ööseks septembris 2005. Siis sai tuldud ikka asja pärast. Õigemini isa tuli, teadlaste majja pliiti ja soemüüri ehitama. Mina olin toona niiöelda abiliseks kaasas. Eks ma ju midagi abistasin kah, kuid suurem osa neist kolmest päevast hekseldasin laidu mööda ringi, tahtes näha ja ahmida endasse võimalikult palju. Isa aga ehitas ja ehitas. Vaid korra tegi väikese jalutustiiru kadastikus. Tahtis pärnasalus ära käia, ent ei jõudnudki sinna. See oleks talle väga meeldinud, olen kindel. Küllap oleks ta selle oma pühapaigaks arvanud.
Kolmanda päeva õhtul lahkudes ütles paadimees, et pole hullu, tuled teinekord tagasi. Teist korda isa jaoks ei tulnud enam, järgmisel kevadel ta suri. Pole ime, et ma nüüd siin kurblik olin.
Järgmiseks aga avastasin enda jaoks, kui suurepärased on ikka need ümbritsevad saarepuud. Kribasin päevikusse: “Mulle nii meeldivad siinsed õue saarepuud. Pms saaresurmast pääsenud, samas hoonetest põhjapool kadastikus on hulk surnud skelette… Saarepuu on Hiiumaale nii iseloomulik, tegelt tamm ei olegi mulle nõnda hingelähedane kui saar. Nad on siin tõesti kaunid ses kiviaialises taluhoovis. Laiutavad, õhuliselt sulglehised, meenutavad mõneti lausa troopilisi puid. Ja samas nii hiiumaised…”
Aga ega inimene ole kunagi lõpuni rahul. Juba samal õhtul hakkasin ka tamme taga igatsema. Kuidas siis ikkagi nii, et sel laiul tamme ei leidu? Kohe vist mitte ainsamatki vitsakest. Samas kui kõrval Hanikatsi kubiseb tammedest, muuseas toekaid iidseid puid kasvab seal. Saarnaki kaguservast leiab kaardile märgitult muide Tammese otsa ja Tammetaguse. Kas need nimed ei viita võimalusele, et seal siiski leidub tamme? Või ehk vähemalt kunagi kasvasid?
Saarnaki on siiski saarepuude saar, millest arvatavasti ka laiu nimi tulnud. Saarepuu on väärtus omaette ja saared annavad Saarnakile, vähemalt keskosas, selle just temale iseloomulikkuse. Jäägu pealegi siis tammed Hanikatsile.
Seltskond naasis pärnasalust. Sõnajalaõieta, ent see-eest muljelisena. Noh, pole viga, ega see pärnaränk eest ära jookse, homme kah päev, mõtlesin.
Jaaniöö oli ilus ja igasugu
jutte täis. Ikka maast ja ilmast. Uue valgeni välja. Isegi lõke oli meil. Niiöelda laenatult. Seal eemal tegid kohapealsete Saarnakkide järglased ühe täitsa korraliku tule üles.
