Kõne Eesti vabariigi 104. aastapäeval

Austatud kamraadid Kaitse­liidust, naiskodukaitsest, noorteorganisatsioonidest, arvoisat aseveljet Suomesta, lugupeetud hiidlased ja Hiiumaa külalised.
Rahu, see on kõndimine õhukesel jääl. Väga lihtne on uskuda, et kõik riigid me ümber on rahumeelsed ja sõbralikud. Väga lihtne on keskenduda pehmetele arenguteemadele ning kulukamad ja keerulisemad, mis otsest tulu ei tõota, jätta tahaplaanile. Siin pean ma silmas eelkõige Kesk-Euroopa mõningasi liikmesriike ja vähem küll Eestit. Kuidagi ei saa me kahe silma vahele jätta seda, mis alates 2014. aastast Venemaa arengute ja ambitsioonidega toimunud on.
Üks saksa soost luuletaja on kunagi kirjutanud: “Rahvas, kes oma mõõga murrab, kutsub surma välja”.
Ja nii see paistab mõnede vanade Kesk-Euroopa riikide poolt toimunud olevat. Viimase 20 aasta jooksul on järjekindlalt vähendatud sõja­vägesid ning sõlmitud sõbralikke suhteid riigiga, mis oma olemuselt ei ole sõbralik ega oma sõbralikke kavatsusi. Sellegipoolest on soodsalt saadud loodus­ressurssidega hoitud head elatustaset ja unustatud oht.
Heal järjel olemine ei too aga alati endaga head kaasa. Kui te mõtlete korraks Vana-Rooma riigi peale, mis oli väga heal järjel, siis milline oli selle riigi lõpp? Hea elujärg teeb ühiskonna mugavaks ning seab isiklikud väärtused ettepoole ühiskondlikest. Aga mugav elu võib ka väga kiiresti lõppeda.
104 aastat meie vabariiki – vaatame korra, mida see endast kujutab. Vabariigi moodustamine, tuginedes sealjuures kaitseliidu ja hiljem ka kaitseväe relvadele. Demokraatiline periood kuni 34. aastani, seejärel sisuliselt riigikorra vahetus. Aastatel 1939 kuni 1940 – riigi ära­andmine naaberriigile ilma, et sõjaväge ning Kaitseliitu oleks selle vältimiseks rakendatud. Eesti võõra võimu all aastatel 1940 kuni 1991. Seejärel Kaitseliidu ja hiljem Kaitseväe taasloomine. Täna võime julgelt öelda, et elame stabiilses ja arenevas Eestis.
Eestimaa, mu isamaa!
Isamaa on kujutlus, mis on meie peades. Isamaa all mõistetaval geograafilisel maatükil ei ole sellest ei sooja ega külma, kes tema peal elavad ja kas teda ka isamaaks kutsutakse.
Küll aga vormib see kujutlus meid, niikaua kuni eestlusel on kandepinda. Ja Kaitseliit on üheks ehedamaks näiteks sellest. Isamaa seondub alati rahvaga, rahvas omab oma traditsioonilist kultuuriruumi (muidugi niikaua, kui ta seda omab) ja läbi selle tekib isamaale tähendus ja hind. See hind on kõrgeim, mida rahvas anda saab ja andma peab, kui selleks aeg on käes.
Teisipidi öeldes, kui ei ole rahvast ja rahvust, siis ei ole ka isamaad.
1920. aastal kuulus kaitse­liitu 125 000 kaitseliitlast, mida on viis korda rohkem kui täna. Kui me arvestame toonaseks elanikkonna suuruseks u 1,1 miljonit, siis iga üheksas eestlane oli kaitseliitlane.
Hiiumaa elanike arvule seda taandades võiks meie malevkonda kuuluda umbes 1000 kaitseliitlast praeguse 200 asemel.
Austatud Hiiumaa rahvas. Täna on meie isamaa sünnipäev. See on aga sünnipäev katku ajal, kus üht meie sõbralikku riiki meie enda naaberriik ründab, vilistades kõikidele kehtivatele rahvusvahelistele kokkulepetele ja tavadele.
Me oleme rohkem kaitstud kui Ukraina. Vaadates aga meie naaberriigi ettearvatamatust, ei saa tuleviku suhtes midagi välistada. Meie ja meie riigi kaitsmine on eelkõige meie endi kätes.
Lõpetuseks soovin Eestimaale ja loomulikult Hiiumaale tarkust, tasakaalukust ja järjekindlust meie riigi põhiseaduse preambulas toodud punktide järgimisel. Toimetame üheskoos, et vabariigi sünnipäevade jada jääks kestma kauge tulevikuni.
Vivat, crescat, floreat patria nostra in aeternum! Elagu Eesti Vabariik!

ROMAN LUKAS
Kaitseliidu Hiiumaa
malevkonna pealik