See oli mäletamist väärt reis, tol septembrikuul 2003 Abrukal. Kui Paju talu Andrus meid, võhivõõraid, ekspromt enda poole elama võttis.
Oi neid saarel ringi käimisi ja toredaid saarejutte! Olin kindel, et lähme Tiinaga sinna erilisele saarele veelkord. Kuid kaks aastat hiljem võttis meri Paju-Andruse.
Kuressaares ikka vaatasin üle vee saare metsapiiri suunas, kuulasin ja tähendasin üles veel mõne Sohvi räägitud Abruka loo (mis ilmusid Hiiu Lehes), ent uuesti sinna mitte ei jõudnud. Las parem jäädagi toredad mälestused sinna aina kaugenevasse, omasse aega?
Kuid ei. Abruka ei ole ometi koht, mis end ühe korraga ammendaks. Ja kui Kõpu-Mare oma Abruka kinnisvara otsustas üle kaema minna ning mindki kaasa kutsus, siis: otse loomulikult!
Mullu algas suvi juba mais. Sel 15ndal lehekuu päeval oli õhk rambelt soe ja päike aina lõõmas peakohal kui tulekahi. Paratamatult kippus aju ses loiuks küpsema, mistap Roomassaares pikalt laeva väljumist oodates erilist reisivaimu ega oidu peale ei tahtnud tulla.
Abro seisis kai ääres, üks onkel õllas???, tossas ja seletas kail. Natukese siiski nagu hakkas niiöelda saarte tunne kohale immitsema. Sel uuel laevukesel on muuseas ka koht ühe auto tarvis, seega pisike praam. Kuid nüüd pakiti tekk saelaudu ja pakettaknaid ja kompse ja kotte ja lilleampleid ja okaspuuistikuid ja mida kõike piripardani täis. Inimesed mahtusid peale ikka kah ning suund läks lõunasse.
Aina edasi ja edasi, vasemal trügis Väike-Tulpe laid üsna lähedale. Muudkui edasi. Näis juba, et põrutame Abrukast täitsa mööda. Kui siis järsku pööre paremale, taamal paistva sadama suunas. Meenus, kuis septembris 2003 olime kõik rahvaga seal Abruka kail paksu piimja udu sees ja postipaat Heili ei leidnud ega leidnud saart ülesse. Rahvas kail karjus jõudsalt ja üks proua kolkis karguga metallposti. Igatahes lõpuks ilmus laevuke kui viirastus siitsamast tühjusest…
Kujutlesin nüüd, et ehk tuleb sellest nüüd üks meenutuste retk. Inimesed mu ümber on nüüd siin saarel teised, kuid Abruka ise kindlasti üsna seesama mis toona. Või ei? Näe, Pöörna säär paistis vee taga kuidagi metsistunud moega. Tegelikult ollagi Abruka põhjaniit hakanud osalt kinni kasvama. Viieteist aasta eest jagus sinna lambaid veel oma veerandtuhat. Küll see oli ilus maastik oma muruväljade, rändkivide ja kunstipäraselt pügatud kadakatega! Pöörna säärel leidsime ka saare kauneima ranna: kuiva kareklibuse-liivase nõlvakese vee ja murumaa piiril.
Lambad lasid ajuti siis ringi külavahelgi. Meeles on, kuis Sohvi sajatas oma pintslisse pistetud brokkoli-kapsaste pärast ja arvas, et kahjutasuks oleks talle paras täpselt üks terve lammas.
Sildusime palaval päikselõõmasel Abrukal ja algas üks suur mahalaadimine. Esmalt tehti tekil koormast tühjaks uhke läbikäik ja hüüti: “Tee vabaks Vilmale!” Vilma on väärikas eas kohalik elanik.
Raamatukogu juhataja Helle Kesküla oli meil vastas. Temast sai järgmisel päeval mu saare giid. Esmalt tuli aga Mare veelähkrid saare teisele küljele tassida. Kohe sadamast tulles esimene majapidamine on Paju talu. Täitsa kõik samasugune kui viieteist aasta eest, vaid muru hoolikalt niidetud. Omal ajal Andrus seletas, et tema seda niidukiga pügamist ei armasta, kõik jääb liiga lakutud, parem äigab vahel vikatiga üle ja ilus küll.
Seal aida kõrval on endiselt püsti kadakas. “Abruka kõige suurem kadakas!” väitis Andrus toona. Jah, uhke tihe sammasjas kurikas oli ta siis. Oma 8 meetrit kõrge ja jämedam haru alt suisa kümme tolli läbimõõdus. Nüüdseks on selle kadaka paremad päevad aga läbi, võra üpriski hõredaks jäänud. Korraks kippus nukrus peale. Kuid ei olnud seal aega kaduvuse üle mõtiskleda. Ikka edasi!
