2014. aasta veebruarist on mulle jäänud unustamatu elamus Vahtrepa panga jääjoast.
Tõepoolest, justkui päris juga oleks seal paeastangul jäätunud, jää liustikuna alla nõlvalegi valgunud. Toona olid jaanuaris suured vihmasajud, misjärel läks järsult külmaks ning metsa all maapinnal üle pangaserva nõrgunud veed jäätusid. Edasi püsisid ilmad üsna lumetud ja nõnda seal nõnda eriline jäätumise pilt avaneski.
Huvitav, kas see oli ainukordne juhtumine toona? – olen mõelnud. Tänavu märtsi lõpul, peale pikki aastaid, jõudsin taas Vahtrepa pangale. Ja vahi: kaljuräästailt tilkus vett ning jalamil vedeles jäänuklikke jääkamakaid. Seega võib jääjuga seal olla küllap mitmeil talvilgi!
Pank ise on muidugi suurepärane niisamutigi – ikkagi Hiiumaa ainus tõeline paepank. Astangu kõrgus ulatub oma 8 meetrini, millest Juuru lademe lubjakive avaneb ülaosas 3,5 m paksuselt. Tänu pudedamatele savikatele vahekihtidele leidub siin kulpaid, kus võiks suisa vihma eest varju leida. Sügavaim kulbas ulatub viie jalani, ent päris koopaks neid pidada ei saa, pigem justkui pikad kaljuriiulid. Panga kaguosas levib Eesti üks suurim biohermse lubjakivi sein, kus leidub korallide, sammalloomade ja stromatopooride kivistisi.
Vahtrepa pank kerkis omaette saarekesena merest 2000 aasta eest. Nüüdseks on ta paksu metsa sisse jäänud, ent see just lisabki sellele salapära. Ikkagi muistne Vanapagana sepikoda ja puha!
Pangajalami nõlval igihaljendas lakklehti. Tore oli leida ka talviku sakilisi tumedaid nahkjaid lehti. Pangapealse okasmetsa all samblal paistis aga ohtralt sinilillelehti ning sarapuud juba õitsesid. Pikkade kollaste isasurbade kõrval ka mõned emasõied. Iga punnitava punga otsast turritas välja lillapunane kimbuke. Tõesti ilus! Ehkki seda pisikest ilu tavaliselt märgata ei oska.
