Kõikvõimalikud valimised on hästi subjektiivsed. Valigem siis aasta ema, aasta isa, aasta põllumeest, aasta sportlast või siis aasta küla. Ilu on vaataja silmades ning ega see valimine ei ole mingi sport, kus ühe või teise kandidaadi edukust või edutust saab kuidagi mõõta.
Neid valimisi ei tohikski võtta nii, et valitakse kedagi, kes on teistest mingis mõttes parem või suisa parim. Pigem on see võimalus rääkida lugusid. Meil kõigil on ju oma lugu. Erinevad nad kõik.
Puski küla oma tuhast tõusmisega on kindlasti uhke lugu. Lugu sellest, kuidas ärksad inimesed suure tahtmisega enda ümber looma hakkavad. Eelmises Hiiu Lehes kirjutasime Puski kiriku taastamisest ja preester märkis loos, kuidas ikka võetakse teemaks asjaolu, et taastatakse kirikut, kus pole kogudust. See ongi justkui näide sellest, et kui ei loo, siis ka ei teki juurde. Kuskil peab olema algus.
Kindlasti tuleb ka aasta küla valimisel nentida seda, mida traditsiooniliselt ütlevad kõik aasta emad-isad-õpetajad ja teab kes veel: “Seda tiitlit väärivad kõik”. Külaelu puhul on kindlasti kiitust ja esiletõstmist väärt kõik külad, kus elu veel alles ja kus seda püütakse edendada. Olgu selleks siis kas külaseltsi tegutsemine või lihtsalt küla korras hoidmine.
Iga loodu on väärtus, mis aitab sammukese selle poole, et elu veere peal kestaks kauem. Need sammud on lühikesed ja tihtipeale paras tigumine, kuid seegi on parem kui seismine.
Kõikidest lugudest saab õppida ja nende esile tõstmise väärtus on juba ainüksi see, et neid märgatakse, need saavad kirja ning aitavad edasi sel keerulisel loomise teel.
ja