Harda Roosna “Minu huvi polnud mitte niivõrd tutvuda looduskaitsesüsteemiga, vaid näha, kuidas Põhjamaade inimesed igapäevaselt loodusega kooskõlas elavad,” selgitas Benjamin Hog.
Kui ta oma õppejõult Catherine Cibienilt küsis, kas oleks mõtet minna Soome, kus ta varemgi käinud, soovitas too talle hoopis Eestit ja Lääne-Eesti biosfääriala ning andis biosfääri programmiala spetsialisti Lia Rosenbergi kontaktid.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Cibien on Tolouse ülikooli õppetooli “Inimene ja Biosfäär” asutaja ja lektor, kes 2006. aastal käis koos kolleegi Frédéric Bioret’ga Hiiumaal veisekasvatajatele korraldatud lihatöötlemise õppepäeval. Rosenberg oli ka toona prantslaste vastuvõtja ja võõrustaja, aga siis MTÜ Arhipelaag projektijuhi rollis.
Esimene mulje
Kui Benjamin oli kaardilt üles otsinud Eesti, selle saared ja biosfääriala, arvas ta esialgu, et läheb Saaremaale, kuna see oli saartest suurim. Kui selgus, et tema elukohaks saab Kärdla, võttis ta esimese reisi Hiiu saarele ette Google Maps`i ja Google Street Wiev abiga ning avastas, et tegu on päris kena kohaga.
“Kuna siin väljapakutud teema oli huvitav ja haakus ideaalselt mu magistritööga, leidsin, et jah, see on hea idee, näeme seal,” teatas ta reipalt.
Veebruaris saarele saabunud Benjamin elab pool aastat Kärdlas külaliskorteris ja kogub infot oma magistritöö jaoks. Tema uurimistöö allikaks on alvarite taastamise LIFE projekt “Elu alvaritele”.*
Benjamin on saarel taastatud alvaritele esimese ringi juba peale teinud ja osalenud ühel projekti nõupidamisel.
Seninähtust üllatasid teda saare rändrahnud, eriti aga see, et igaühe kohta on meil mõni legend rääkida.
Siinoldud aja jooksul külastab ta ka Lääne-Eesti biosfääri programmiala teisi saari. Programmiala hõlmab Saaremaad, Hiiumaad, Vormsit, Muhu ja Ruhnu saart.
“Käime läbi enam-vähem kõik saared, ma ei ole kindel, kas ta Ruhnu saarele jõuab, aga kindlasti käime Saaremaal,” selgitas Rosenberg.
Mida arvate alvarite puhastamisest?
Eelkõige huvitab Benjamini alvarite taastamise projekti sotsiaalmajanduslik mõju kohalikule kogukonnale. Tal on kavas uurida, mida arvavad alvarite taastamisest maaomanikud, ettevõtjad, need, kes tegelesid raietööga, aga ka möödujad, kes näevad, et maastik on muutunud.
“Mina ei tea, missugused need maastikud varem välja nägid, kuid need on tõepoolest suured avatud alad ja raiutud puiduhunnikud on hiigelsuured – ma ei oodanud selliseid mahtusid – suur töö on ära tehtud,” ütles Hog.
Mitte kõigile polnud nii ulatuslik raadamine meeltmööda – oldi ju aastate jooksul harjutud nägema kadakavälju ja männitukkasid kohtades, kus kunagi ammu olid olnud lagedad karjamaad.
“Mulle endale väga meeldis see retrospektiiv – kui mina noor olin, siis oli niimoodi – aga miks keegi ei mõtle sellele, kuidas oli kakssada aastat tagasi? Kes ütleb, millal asi oli õige?” arutles Rosenberg.
Praegu tegeletakse sellega, et koristada alvarite puhastamisest jäänud hiiglaslikud oksaaunad. Valdav osa sellest tehakse hakkepuiduks, aga otsitakse ka võimalusi kadakatüvede kasutamiseks muuks otstarbeks.
Algusest peale on projekti olnud kaasatud rootslased, sest neil on suur alvarite taastamise kogemus. Nende kogemusele tuginedes on teada, et alvarite taastamise projekti tulemust näeb alles kuskil viie aasta pärast.
Protsessi jälgima on kaasatud ka Eesti Maaülikooli teadureid. “Kui alvarid on ajalooliselt seal sellistena kogu oma elurikkusega olnud, siis nüüd, kui need on liigsetest puudest puhastatud ja seal taas karjatatakse lambaid, uurivad nad, kuidas taimestik seal taastekkib,” selgitas Rosenberg.
Tunnustus, mida ei tunta
Rosenberg nentis, et Benjamini tulek annab meile märku sellest, et maailmas paistab Lääne-Eesti biosfääri programmiala silma ning meil on, mille üle uhkust tunda ja mida teistega jagada.
“Meie oma inimesed ei saa aru sellest, kui tähtis on see, et meil on see UNESCO tunnustus – kui teised maad näevad tohutult vaeva, et seda saada, siis meil on see juba kakskümmend seitse aastat ja me ikka veel ei saa aru, et istume kullakoti otsas,” ütles ta.
Üheks põhjuseks võib tema arvates olla ehk see, et 27 aastat tagasi Biosfääri kaitsealana loodud, nüüdseks Biosfääri programmiala nime kandev ettevõtmine on Eestis olnud riigi hallata, mujal pigem kogukonna kokkulepe.
Miks meil Eestis pole saarte kogukonnad sellise kokkuleppe sõlmimise võimalust kasutanud?
Rosenbergi arvates on põhjuseks pidevad struktuurimuutused, mis seda arusaamist ehk häirinud. Nimemuutust kaitsealast programmialaks põhjendas Rosenberg sellega, et tegemist pole klassikalise kaitsealaga.
“Nime muutsime ära just sellepärast, et programmialal viiakse ellu ka arendustegevusi, selles mõttes pole see klassikaline looduskaitse,” selgitas ta. “Me räägime alast, kus inimene ja loodus peaksid tasakaalustatult koos eksisteerima ja programmiala tähendab sellist majandamist, et meil homme oleks nii kala kui ka puitu.”
* 2014. aastal sai positiivse rahastusotsuse projekt “Elu alvaritele” ehk Eesti loopealsete karjamaade taastamine. Projektiga taastati 2500 hektari suurusel alal veel säilinud loopealseid Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Läänemaal ja Pärnumaal.
