Alpi nurmikas (Poa alpina) on Eestis kaduma kippuv arkto-alpiinne liik, kelle põhilised kasvumaad Euroopas jäävad mäestikesse ja Põhja-Jäämere äärsetesse tundratesse.
Eestis leidub teda veel Harjumaa loodudel, kus ühte isendirohkemat paika ootab peatne maju ja parklaid täis ehitamine.
Tallinna sõidul kordasin veel üle alpi nurmika põhilised tunnused. Kasvab madala puhmikuna, hallikasrohelised lehed 2–4 mm laiad, paatja tipuga. Võsude alusel on vanadest lehetuppedest tihe lühike paksend. Lehestiku kõrgus kuni neli tolli, kõrred kuni 12 tolli.
Hallrõske Tallinn. Kui mitmekesised ja ilusad võisid olla siinsed maastikud enne mõõdutundetut täisehitamist! – mõtisklesin. Need loopealsed, pangaseinad, põlistammedega Kadriorg seal all… Paeräästast tilkus vett, ent Hundikuristiku oja ikka peagu kuiv. Kas siin polegi nii uputavalt sadanud kui Hiiumaal? Tegelikult ollagi sel ojakesel n-ö krooniline veepuudus. Ikka inimese tõttu, kes oja oma toitealast on ära lõiganud.
Kadrioru kohal lehtpuuderibas ilmestasid leedripõõsast noored lehed ja kasvualged. Kaheksateistkümnendal jaanuaril!!
Ikka ei tahtnud hiljuti üles löödud karpmajad lõppeda. Mõttetud turvatrelltarad ümber ja puha.
Lauluväljakust mööda, Narva maanteele ja oh, lõpuks ometi maal! Avar loopealne, vasemal Maarjamäe pool haljad männitukad. Natukese meenutas siinne Kärdla idaserva. Nojah, kuid seal männikus käis parasjagu kibe uue elamurajooni püsti panek. No ei või kohe kuidagi natukesegi vaba maad alles jätta! Ja samunegi hiidhaigla, miks mitte ehitada see maanteest lõunasse, kus võssakasvavat tühermaad näikse küllaga? Ei, ikka just Narva mnt 129 ja ei mingit vastuvaidlemist. Mis sest, et siinne alvar moodustab koos Maarjamäega toreda tervikliku loodusala. Mis sest, et siin Lasnamäe jaanituld korraldatakse ja mis sest, et kunagise pinnase koorimise järel on tekkinud head kasvualad alpi nurmikale.
Esimese hooga põrutasin risti läbi loo, otse põhjas alla laskuva paepangani. See klindiserv jääb ehitustegevusest vist puutumata. Kindlasti leiduks siin nii mõndagi huvitavat, ent mul polnud eriti aega. Eks aastaaeg on kah natuke vale. Mis sest, et soe talv, aga enamus lootaimestikku on ju pruunistunud, ei õisi, ei lehestikumustreid.
Tagasi tollele haiglakrundile. Uurisin siit, kaesin sealt – justkui ei midagi. Oli paljanduvaid paepõrandaid, pinnasekuhilaid, üksikuid põõsaspuukesi, nagu viirpuud, toomed, vaher ja türnpuu. Aga alpi nurmikad? Olla teised talihaljad, peaksid üsna hästi eristuma. Siis lõpuks tabas silm kuidagi teistsuguseid imelikke tutikesi. Kuid nii madalad, vaid kuni kahetollised lehed, pealegi osalt kulupruunid. Eks ole põhjus suvekuivuses, mis siin paepealsel alatasa kummitab. Teisalt just neis karmides oludes, kus muud taimed ei suuda hästi kasvada, saavad alpi nurmikad konkurentsieelise. Tutikeste vahesid täitis peaasjalikult pruunikas samblasamet, harilik kukehari ning siis mõned haljad, tibakese drüüast meenutavad lehed. Nojah, olin nii arktilisel lainel, et tavalist kassisaba Eestis ammu välja surnud drüüaseks tahtsin kujutleda.
Võibolla oleks asi veidi kahtlaseks jäänd, ent rohupuhmakestest kerkivad isegi üle vaksa kõrgused kõrrejäänused andsid lõpliku kinnituse: alpi nurmikad, kindlapeale! Olin nad nüüd siis oma silmaga looduses ära näinud. Sel lool kasvab neid viies eraldi kohas, mulle piisas kahestki. Suurem lausa viiekümne jala pikkusel loode-kagusuunalisel alal, tükati ääristatud paljast kaljupõrandast. Idapoolsemas kohas oli neid vähem, muist otse jalgrajal, nii kole pisikesed ja maadjaks trambitud.
Külmrõske tuul uhas, pildistades ja kirjutades ähvardasid käed ära jäätuda. Tjah, ei ole teps õige aeg botaniseerimiseks. Näed, hõbemaran hõbetab. Ja kas need on mägiristikud? Ei, aitas. Peaasi, et Eesti üks isendirohkeim alpi nurmika kasvumaa sai ära nähtud. Veel on see tore loopealne olemas. Kurb hakkas, mõeldes, et varsti laiutavad siin ainult betoonist majakolakad ja asfalteeritud platsid. Haruldased taimed võidakse ju kusagile ümber kolida, aga see pole siiski enam päris see. Nende looduslik kasvupaik ju ikkagi hävitatakse.
