Teater no99 Neljapäeval, 27. augustil kell 19 etenduv monotükk “Kodumaa karjed” toob meieni ühe ajastu kokkuvõtte. Sellest, kuidas lavastus sündis räägib näitleja Jaak Prints.
Miks ja kuidas sai Teie mullusel arvamusfestivalil peetud kõnest terve etendus?
Jaak Prints: Eelmisel suvel Arvamusfestivalil, etenduseelsel õhtul paduvihmas proove tehes, tekkis tunne, et veidi kahju oleks, kui kogu see töömaht ainult üks kord ühel õhtul ettekandmisele tuleks. Kuna ettekanne võeti järgmisel õhtul ka vägagi soojalt vastu, läks edasi kõik juba loomulikku rada mööda.
Kelle peas sündis etenduse nimi “Kodumaa karjed” ja miks just selline nimi?
JP: Ei mäletagi, kelle peas ta sündis, mingil hetkel tundus see lihtsalt kõigile õige ja täpne. Kodumaaa karjed on need varjatud ja peaaegu unustatud argidetailid viimasest paarikümnest aastast, mis kõige uue olme pealetungi kiuste ometi mälu tagasopis püsivad ja teevad meid selleks, kes me oleme. Nii tundub mulle endale, aga eks igale vaatajale võib tunduda isemoodi ja see ongi ilus.
Kas ei tundu natuke jabur, et etenduse sõnalise osa moodustavad juba lauldud, kirjutatud, ilmunud, jagatud tekstid? Mis annab neile uue kvaliteedi?
JP: Jabur muidugi, aga ka ainuõige, sest tollasest olmest puhastatuna annavad need tekstid tunnistust oma ajastu olemusest ja kõik, mis räägib väga täpselt oma ajastust, räägib viimaks sellest, mis on ajatu. Ja räägib meist.
Olete laval üksi, tühjas ruumis – on see näitleja jaoks keeruline – kanda oma õlul kogu lugu?
JP: Ei ole just eriliselt keeruline, lihtsalt teistmoodi. Nii kontrollid kogu olukorda, mis on ühelt poolt mõnusam, teisalt halastamatum. Üksi iseendaga, vaid endast sõltuvalt, algusest lõpuni.
Arvustaja on nimetanud “Kodumaa karjeid” reisiks ajas tagasi. Kuna see monotükk on vaatajate seas väga populaarne, võib eeldada, et me hirmsasti tahame minna tagasi, näha mis oli. Miks? On see midagi rahvusele iseloomulikku, nagu näiteks pidev soov teada saada, mida meist arvatakse?
JP: Üks prantsuse teatritegelane ütles mulle hiljuti, et te peaksite olema õnnelikud, et teie eluajal on toimunud suuri dramaatilisi ühiskondlikke muutusi. Et see arendab teid inimestena. Ta ise oli varastes 60ndates ja ütles, et tema elus on olnud Prantsusmaal vaid üks suur murrang – 1968nda aasta tudengirevolutsioon, ja selleski ei olnud ta tollal viieaastasena suurem asi osaline. Aga teil oli laulev revolutsioon, riigikorra muutus, täielik pööre, ütles ta. Viimased 20 aastat Eestis on ju õigupoolest pöörased. Mulle tundub, et “Kodumaa karjed”, rohkem ehk kui mõni teine lavastus, toimib koos vaatajatega, sest need peensuseni täpselt esitatud tekstid lähiminevikust on midagi, mida me jagame. Ma loodan ja usun, et iga vaataja peas elab iga esitatud katkend, tekstilõik isiklikke tundeid ja mälupilte läbi.
Kas “Kodumaa karjed” on ka poliitiline sõnum või on see pigem meelelahutuslik lavatükk?
JP: Minu arvates on keskne julgus näha minevikku detailselt sellisena, nagu ta oli ja paradoksaalselt on see julgus ühtaegu nii meelelahutuslik kui ka poliitiline.
Kas iga etenduse tekst on identne või varieerite seda nagu stand-up komödiandid tihti teevad?
JP: Tekst on iga tähe ja komani täpne (ja originaalitruu) ning just see range vorm ehk teebki esituse elavaks.
Mida autorid selle lavastusega ütlevad Eesti ajakirjanduse kohta või ajakirjanduse kui nähtuse kohta laiemalt?
JP: Tahes-tahtmata on iga ajakirjanik oma aja kirjanik.
