Tuulehaug tuleb!

Kalapüük on kirg, mida kevaditi esimese soojaga kogevad nii roheliste luudega tuulekala püüdjad kui ostjad – tuulehaug tuli! – levib sõnum kogukonnas kõik­võimalikke teid pidi.
Teisipäeva hommikul kulus vaid tunnike, kui kalur Janos Rappu oli selle aasta esimesed tuulehaugid ära müünud ja lohutas neid, kes hiljem helistasid, et ehk annab meri homme jälle seda kaua­oodatud kala.
“Telefon oli päris punane, ja sotsiaalmeedia kaudu tuli ka järjest ostusoove,” oli Kõrges­saares elav kalur ka ise üllatunud suurest huvist, mis järgnes kuulutusele, milles ta teatas, et pakub värsket tuulehaugi, kala on piiratud koguses ja hind on 4 eurot kilo eest.
Piiratud kogus tähendas 50 kilo. “Ja nüüd iga päevaga peaks teda järjest rohkem olema,” ütles Rappu hasartselt. Ta selgitas, et lõunatuul ja soe vesi on tuulehaugi tulemisel põhiline ja kui põhjatuuled oleksid kestnud, siis ta poleks meie juurde võibolla jõudnudki.
Kuigi Rappu elab Kõrges­saares, on tal mõrrad Suure­rannas Kõpu poolsaare lõuna­küljel ja koos oma paari­mehe, Andres Aroniga käivad nad seal kalal. Miks nii? Aga selle­pärast, et nende tähele­panekute järgi jõuab tuulehaug Mardihansu lahte enne kui mujale Hiiumaa vetesse.
“Tuulehaug tuleb siia ookeanist, tuleb sealt alt, läbi Taani väinade, jõuab Saaremaale ja keerab Kassari poole, osa tuleb siia Emmaste poole ja Mardihansu lahte. Kui tuuled on soodsad, pääsevad nad hiljem ümber Kõpu nurga ka Hiiumaa põhjarannikule. Peagi nad koevad ja kuu-poolteise pärast lahkuvad siit sama teed pidi,” võttis Janos Rappu kalade rännaku lühidalt kokku.
Püük mõrra ja kastmõrraga
Vahemaad Kõrgessaare ja Suureranna vahel Rappu kaugeks ei pea. Palju keerulisem on Suurerannas saagi lossimisega, sest sadamat seal ei ole. Paadid on seal rannas, aga paadist tuleb kõik panna kasti sisse ja tassida sealt käru peale – see on kahe mehe tõsine töö. “Kastitöö,” nagu ütles Rappu. Aga mis saab, kui kalakogused suurenevad?
Ta on kaalunud lähtekohana ka Haldi sadamat, mis oleks mugavam, kuid Haldist on liiga pikk tee mõrra juurde sõita. Praegu läheb rannast mõrrani sõitmiseks umbes
20 minutit. “Seda ma tean, palju sõidu peale aega kulub, aga kilomeetreid ma ei tea. Võibolla on see kolm kilo­meetrit äkki?”
“Mul ei ole kastmõrdu, ma püüan tuulehaugi tavalise mõrraga. Aga muidugi, kastmõrd on tegelikult õigem püügiviis tuulehaugile, sest ta ujub sinna kindlasti paremini sisse ja lisaks meeldib sellele kalale, et kastmõrd on pealt lahtine – tuulehaug tahab ikka avarust saada ja et pime ei oleks,” rääkis Rappu.
Kuigi Janos on eluaeg Hiiumaal elanud ja lapsest saati kalal käinud, tegeleb ta enda sõnutsi kalastamisega tõsisemalt alles teist aastat. Koolituse tegi ta läbi, aga vajalike püügivahendite, püügiõiguste, püügitarvikute, paadi ja kõige muu soetamisel oli rohkem pingutamist, et kõik korralik ja hooldatav oleks ning nõuetele vastaks.
Füüsiline töö ja kirg
“Kui ei ole kuskilt pärida olnud, – nii, nagu mul, et ise hakkasime nullist – siis on see suhteliselt kallis lõbu ja väga hulka raha pead välja käima, et üldse mingit luba saada,” tõi ta välja olulise takistuse kaluritööga alustamisel. Näiteks püügiõigust riigi käest ei saa, vaid tuleb n-ö turult leida keegi, kes tahab seda müüa ja siis hinnas kokku leppida. Samas oli ta nõus, et uue firma alustamine on ikka raske, tegutsegu see kalapüügi või mõnel muul alal.
“Mõned ütlevad teinekord küll, et kala on kallis, aga siis ma ikka seletan neile ära, et ega mulle see ka tasuta kätte tule ja ma olen juba mitukümmend tuhat enne siia alla pannud, et üldse saaks kalal käima hakata,” tõi Rappu näite ühest levinud arusaamast. Samuti paneb teda imestama, kui mõni inimene mõtleb, nagu kalapüük tähendaks pelgalt kala veest välja võtmist.
“Siis ütlen tavaliselt, et kala­püük on füüsiline töö, mida ei saa ainult raha pärast teha, vaid seal on peidus mingi kirg, mis tegelikult merele ajab – nii ma olen seda tundnud,” ütles kalur, kes oma igapäevatööd hoopis metsas teeb.