“Sul vist oli künnapuudega mingi värk?” küsis kolme-nelja aasta eest mult Üllar Soonik, kel on Hiiumaa künnapuudest tunduvalt parem ülevaade kui mul.
Nojah, eks ma olin toona üpris sisse võetud künnapuudest (Ulmus laevis) tõepoolest. See Eesti teine, haruldasem ja seetõttu suisa looduskaitsealune jalakaliik on tõesti kuidagi sümpaatne. Igatahes harilikust jalakast paelub ta mind rohkem, on kuidagi sõbralikuma välimusega ja üldse. Oma osa annab haruldus. Mingi aeg arvasin ma, et künnapuu on Hiiu saare looduses vaat et haruldasem kui jugapuu. Siiski vist päris nii see ei ole. Või vähemalt on künnapuu oma suurusega mõjuvam, luues siin-seal künnapuumetsakilde. Jugapuu on teadagi palju väheldasem, pealegi peitunud soistesse metsasügavikesse.
Seevastu künnapuud on kergemini leitavad. Üksjagu kasvab neid näiteks Emmaste kandis, väga omalaadne on vana sammaldunud künnapuu Hellamaal. Hiiumaa üheks esinduslikumaks künnapuu (sega)metsaks peetakse saare põhjaosas Kidastes asuvat. Just sealt korjas Üllar Soonik kunagi seemneid ja kasvatas üles hulga künnapuuhakatisi. Muuseas olla tema sõnul seal Kidastes tegemist liigiehtsate isenditega, Emmaste kandis kippuvat künnapuud harilike jalakatega hübriide andma.
Nojah, ja et mul oli “künnapuudega mingi värk”, siis sokutas ta kõik 24 künnapuuhakatise potti mulle kaela. Alguses tundus see väga tore kingitus olevat. Suskasin need aia taha liigniiske metsalangi peale maha. Nii mitmestki oleks seal ehk asja saanud, ent paraku pidin ma neid hakkama järjepanu edasi kolima, sest aed laienes ja kõrgemaks kuhjatud mullaküngastel nõudsid oma kohta igasugused märksa erilisemad tegelased, nagu plaatanid, ambrapuud ja muud säärased. Künnapuid viletsamatesse kohtadesse edasi küüditades üritasin end küll lohutada, et eks Hiiumaal kasva suuri künnapuid küllalt, plaataneid ja ambrapuid aga seni mitte. Nojah, vahest mõni künnapuu siiski kosub ajapikku seal kaugemal metsas.
Nüüd lõpuks peale pikka keerutamist jõuan loo pealkirja juurde. Nimelt neist Kidaste 24st künnapuust kaks eristusid teistest kohe algusest peale. Lehed on neil väiksemad, piklik-kitsad, suure hambaga, meenutades väga tselkva lehti. Tselkvad (Zelkova) on jalakaliste
sugukonda kuuluv puudeperekond, kes jääaja tõttu on Euroopa taimkattest sama hästi kui kadunud. Vaid kaks jäänukliiki on kuidagi hinges püsinud Sitsiilias ja Kreetal. Seevastu kaukaasia tselkva tunneb end Kaukaasias igati hästi.
Hüva, aga kuidas saavad olla seotud Hiiumaa Kidaste künnapuud ja kauged tselkvad? Ega vist nagu saagi. Loodus on lihtsalt vingerpussi mänginud ja ühe siinse künnapuu järglastele kummalised lehed tekitanud. Eks näis, kuidas need Hiiumaa “tselkvakünnapuud” edasi arenevad, kas jäävad lehed säärasteks veidrateks või arenevad kunagi siiski rohkem jalakate sarnaseks. Igatahes on selge, et taoliste kurioosumite küüditamine taha metsa oleks kuritegu. Neid peab aias poputama.
