Paljud on lugenud Mats Traadi raamatut “Tants aurukatla ümber.” Mitmed on isegi sellenimelist filmi näinud.
Aga meil siin Hiiu saarel on aurukatel ehk lokomobiil, millest paljudel ei ole aimugi. Selle Hiiumaa aurukatla saatuse pärast olen mitmed aastad südant valutanud.
Tänavu, 13. detsembri Postimehes ilmus artikkel “Tants aurukatla ümber”. Ajakirjanik Mart Raudsaar kirjeldab Peeter Simmi samanimelise filmi lõpukaadreid, kus päevinäinud ja tuhandeid viljavihke läbi ampsanud rehepeksugarnituuri aurukatel tõstetakse õhku, et see utiili viia. See vana ja väärikas aurukatel Ilmatsalu külas on nüüdseks hävinud, kuid meil, hiidlastel, on oma aurukatel veel alles, aga ka selle hävimisoht on suur.
Hiiumaa aurukatel asub Jausa külas nn Siimu veskis. Siimu veski aurukatel ei ole lõikepõleti alla sattunud, kuid rooste ja ajahammas närivad jõudsalt nii katelt kui kogu veskikompleksi. Asjaolu, et seda pole küllaldaselt hoitud, ei ole tahtmise puudumises. Põhjuseks on loomulikult rahanappus, kuid ka see, et osa kaasomanikest elab mandril ega suuda taastamisse panustada. Üks kaasomanikest, Jaan Pomerants püüab midagi oma tasku peal teha, kuid jõudu ja raha napib.
Kuidas külarahva kahasse ostetud ja ehitatud Jausa küla Siimu veski koos oma aurukatlaga ehk aurulokomobiiliga ehitati, ma täpselt ei tea, aga Jausa küla elanikke ja ka ümberkaudseid on see masin aidanud väga palju ja pikka aega. Ammu enne viimast suurt sõda, st “eesti ajal”, jahvatati seal vilja jahuks ja tehti odrakruupe. Veski masinaid käitas nii aurukatla tuli kui ka jõevesi. Väikesel Jausa jõel koguti tammi taha paisuvett, mis käivitas veeturbiini ja see omakorda veskikivid ja muud veskimasinad. Kui aga vett ei jätkunud, tehti aurulokomobiili
koldesse puutuli ja masinad töötasid aurujõul edasi. Oli veel üks hea asi. Aurukatla kuuri kõrvale oli sätitud saekaater ja külarahvas käis seal palke laudadeks saagimas. Ka saekaater käis nii vee kui auru jõul.
Kes raskust veab, sellele pannakse juurde. Saksa okupatsiooni aastatel sokutati aurukatla õlule veel üks töö. Kusagilt oli saadud alalisvoolugeneraator. Vene sõjaväe põgenemise järel tehti hüljatud Tahkuna baasis “soomust” ning sealt toodi juhtmeid ja kaableid. Agarad külamehed panid postid püsti, riputasid majades juhtmed isoleerrullidele ja Jausa küla majadesse tuli elektrivalgus sisse. Generaatorit aga käitasid ikka ja jälle nii Siimu veski vesiturbiin kui aurulokomobiil. Kui talumaja köögilaua kohal elektrihõõglampide valgus pisut nagu lainetas, oli selge, et vett on vähe ja generaatorit veab aurulokomobiil. Olin kuueaastase poisikesena sellest vaatepildist lausa lummatud, kui lokomobiili Watt´i kiirusregulaatori vaskkuulid keerlesid oma lõputut tantsu. Kuulid pöörlesid ja reguleerisid auru pealelaskmist, kuid aurumasina kolvid surusid generaatorit siiski pisut-pisut jõnksukaupa ja elektrilampide valgus natuke pulseeris.
Aurukatel töötas veel nõukogude ajalgi. Jausa küla Kopli talu peremees Evald Pomerants oli Siimu veski põhitööjõud. Küttis aurukatelt ja jahvatas vilja ning ohverdas oma tervist külarahva heaks, sest peenike jahutolm andis astmahaigusele hoogu. Kuid möödunud sajandi lõpupoolel jäi veski täiesti seisma, sest elektrijõud tuli Kärdlast ning peenikest püülijahu ja kruupi sai poest.
Milline on siis praegune olukord? Kas vana ja väärikat Jausa küla Siimu veskit ja aurukatelt hinnatakse? Võiks öelda – nii ja naa. Kui Evaldi poeg Jaan Pomerants on ihu ja hingega vana veski ning aurukatla säilitamise poolt, siis abimehi tal ei ole. Mida teha?
Äkki teeks nüüd, Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel kaua vinduva asja suhtes positiivse pöörde. Kui üldsus, muinsuskaitseamet ja uus Hiiumaa vald üheskoos asja toetaksid ning keegi oskaks kirjutada kena europrojekti, mis raha tooks, saaks Siimu veskist imeilus turismiobjekt. Ja samas ka uhke ausammas meestele, kes Siimu veskit ehitasid ning sinna hiljemgi on palju tööd ja vaeva sisse pannud. Võib-olla saaks kunagi Jausa Siimu veskis veel kord vilja jahvatada ja noortele näidata, kuidas käis vanas saekaatris “laudade laskmine”. Nii unikaalne ja mitmeotstarbeline veskikompleks vajaks kindlasti säilitamist.
Ain Einberg
ajaloohuviline jausakas
