Jaanuarilõpu õhtupoolik. Uduses õhus tiheneb niiskus ajutiseks peeneks vihmaks. Taamal helendab viimaseid lumeriismeid. Maa on aga muidu suuresti vabaks sulanud, paljastades rohelised aasad.
Metsaserva küngastikud on rohelised eeskätt samblast. Küngaste vahel lookleb mattvalge jääkaas, peal läiklev vesi. Nagu väikest jõge meenutab see kraav.
Kraavi kohale kaarduvad sarapuud ja valgepöögid. Sarapuud on täis pisikeste urbade kimbukesi. Valgepöökide alumisi oksi katab aga lehestik. Muidu on need lehed krõbiks känkrunud, nüüd niiskuses aga laiali sirutunud. Justkui suvelopsakus, vaid helepruuni värvi.
Nii nagu tammel, on ka valgepöögil kaks eri vormi. Ühed raaguvad talveks täielikult, teiste alumised oksad hoiavad surnud lehti kinni kevadeni. Sellistest valgepöökidest saab kujundada toreda, külmal aastaajalgi varju ja silmapidet pakkuva heki.
Siinsed puud kasvavad aga vabalt. Ja näe, ka pöökide alumisi oksi kaunistab lehestik. Valgepöögist nahkjam ja küpsemat, lausa rusket tooni on see. Teisi talvepruune võrahakatisi paistab eemal veel. Nagu karvased tammed, austria ja liibanoni tamm, aga ka pärsia tamm…
Võiks mõelda, et mis kompott see kokku on, sedasi looduses ei kasva kõik need puud sugugi kõrvuti. Nojah, eks tegu ole mu keskhiiumaise koduaiaga. Juba ammu unistasin siia luua killukesi kaugematest maadest, et ei tarvitseks kuhugi reisida. Kes oleks arvanud, et tuleb selline aeg, mil tõelisuses reisida polegi võimalik. Või vähemalt on see nii raskeks ja tobedalt mittemugavaks tehtud, et targem on üldse mitte kuskile ronima hakata.
Muidugi ei asenda koduaed kaugete maade loodust ja maastikke. Ja ega nood metsveerele või metsa alla istutatud Ameerika ja Aasia puukesed-põõsad seda eales suudagi. Seevastu oma lõunapoolse Euroopa liikide lisamisega saab efekt üsna täiuslik, nad sulanduvad siia vägagi loomutruult. Ja mis me räägime, valgepöök kasvas me maal looduslikult vahest veel tuhande aasta eest! Olen mõtisklenud, et küllap samas Nõmba seljandikulgi olid nad olemas, koos sarapuude, tammede ja mändidega. Nii et valgepööki võiks pidada peagu omamaiseks tegelaseks. Küllap kliima soojenemine tema vahepeal Lõuna-Kuramaale taandunud levilapiiri taas põhja poole liigutama hakkab. Vahemärkuseks: Otepää kõrgustikul annab kunagi istutatud valgepöögimetsatukk usinalt looduslikku järelkasvu!
Pöögiga on natukese keerulisem lugu. Ehkki temagi võibolla Hiiumaal veel tuhat aastat tagasi kasvas. Igatahes on pöögi õietolmuteri leitud näiteks Prassi järve setetest.
Muide, üks optimistlik kaart ennustab sajandi keskpaigaks suisa pöögimetsade igihalja alusrinde lehtpuu iileksi ehk astelpõõsa meie saarteni jõudmist. Kas see siiski ikka ka nõnda läheb? Iileks vääriks aga juba omaette juttu.
