Talu nimi kui sümbol

Viimasel ajal tõmbab möödujate tähelepanu nimesilt Hellamaa küla Huusi talu väravas. Taoline teavitus ja nimejäädvustus on igati tervitatav ning vääriks senisest enamat järgimist. Seda isegi juhul, kui talu selle endises mõttes enam ei olegi või seal elatakse vaid ajutiselt.
Minule on Huusi talu sünni­kodu. Noor pere – Elviine ja Gustav Voole – ehitas siia vana rehemaja asemele uue elamu 1934. aastal. Tulid ka kõrvalhooned, rajati viljapuuaed. Siin kasvasin mina ja mu õde Olvi.
Hiljem anti maja kolhoosi zootehniku Aino Pere pere­konna kasutada ja siis sirgusid siin Perede lapsed. Reformi ajal vormistasime koha omandiõiguse Atsi Pere nimele.
Kuna oleme Peredega omavahel ka sugulased, oli mul rõõm näha, kui agaralt asus Atsi õues tegutsema. Sajandivahetuse paiku tõmmati maja kuni alusmüürideni maha, kuid hoone põhikuju siiski säilis. Väga tark tegu oli kuuseheki rajamine otse merelt puhuvate tuulte takistamiseks. Vana sauna asemele tuli uus.
Elu aga toob ikka ootamatusi ning käesoleval kümnendil ostsid Huusi talu hooned ja õueala ära väljastpoolt saart tulnud Reino Halla ja Kristina Harkovskaja. Neid siinkohal lähemalt tutvustamata on jälle rõõm tõdeda, et ka uued omanikud jätkavad Huusi õue ajakohastamist. Neilt ka see talu nimetulp postkastiga.
Endisel koduõuel olnust on alles paar minu istutatud kaske ja sirelihekk. Kartuli­vagude asemel aga rõõmustab silma eeskujulikult hooldatud muru.
Maaelu muutub. Pere suundumused võivad olla vägagi erinevad, ulatudes internetiavarusteni. Nagu Huusilgi. Talunimi aga on kui sümbol, mida maapere kohanimena peaks säilitatama tulevikuski.
VALTER VOOLE