Suuremõisa lossi lood aastast 1927 minu ema mälestustes ja tänapäeval

Viimases Pühalepa vallalehes oli projektijuht Kati Kuke kirjutatud huvitav artikkel Suuremõisa lossi restaureerimisest, mida alustatakse juba sel suvel.
Teeb tõesti head meelt, et nii palju tehakse korda. Lõunatiiba tulevad tualetid ja dušš ja uus invasissepääs eeshoovi poolt. Aga, kui ma lugesin, et ka lift paigaldatakse, käis jutt südamest läbi, sest mu lapsepõlvekodu oli just siin, lossi lõunapoolses otsas. Meil oli kaks tuba, “Ungru krahvi” garderoob ja magamistuba, ja köök oli seal, kus nüüd on naiste WC. Kas mu lapsepõlvekodust võetakse osa lifti ehitamiseks? Loodan, et võetakse WC-ala või midagi muud, et aga tuba jääks terveks!
Kui ma lugesin liftist, meenus mulle mu ema, Magda Nõmmeotsa kiri aastast 1985, mida ma alles äsja olin üle lugenud. Ta meenutas aega, kui oli Suuremõisa kooli noor õpetaja. Toon siin ära mõned lõigud kirjast, võib-olla on see midagi ajaloohuvilistele?
Ema kirjutas: “1927 algasin ma Suuremõisa algkoolis, siis oli krahvidel veel päris elamine: koka, teenijad, hobused, kutsar ja kalessid. Kanade Anna oli kõhetu kanade eestkostja, Braaman (vanamoor) oli koka ja hoidis ka koeri”. [—] Kokaköök oli maa peal, Liisa kandis kõik toidud 3-le korrale. Köök asus pargi (tagumise, vastu kiviaeda) kõrval, pikk korsten oli peal, su isa käis sealt vahel oma mesilasperesid alla toomas, neile meeldis pereheitmise ajal sinna lasta. [—] Sel ajastul kutsus kr. preili, koolipreilid vahest oma juurde teed jooma ja inglise keelt rääkima, ta tahtis vist oma emakeelt rääkida. Ta ema oli inglise krahvinna Hamilton.” [—] Comtesse [Helene von Ungern-Stenberg – E. L.] tuli ikka jälle Suuremõisa suveti, talle anti paar tuba kasutada valla poolt tasuta. (Mõis oli üle võetud ja välja makstud, see oli siis üks viisakas žest vanale inimesele, et võis suvel vähe aega oma endises kodus olla). Tal oli toiduga raske, ta end. toaneitsi, kelle nimi oli Remmelkoor Liisa, käis teda aitamas. Ja kutsari naine tõi talu piima, mis pandi kannuga tema ukse ees oleva ruumi aknale. Ükskord kr. preili ütles mulle, “sain kass kätte”, see olevat tema piima hiilinud. Ühe lõuna pakkusin mina talle, istusin Nansaga [Nancy, mu vanem õde – E. L.] teine teispool suurt ümmargust lauda. N oli vist 3-aastane. Upitas vist toitu väikese sõrmega kahvliotsa, siis krahvipreili ütles “sina võtab leiva tükk abiks”.
Viimases lauses ühinen ma emaga: Sic transit gloria mundi!

EVA LITORELL
Suuremõisa